Sina ja kuu
Väljas külm,just kui elu kuul,
jäisest õhust,armas naeratus sul suul.
Vihm möllab,puud painduvad tuulde,
lähen läbi uduse vine,et saaksin su juurde.
Vaatan kaugele,ikka näen sind,
hõikaks valjult,kas kuuled mind?
Torm taandub,tuul vaibub,
nüüd meie hetk saabub.
Saame kokku,meil on hea,
meie kaks,rohkem teisi olema ei pea.
Silun juukseid,hellitan su õrnu huuli,
jah,elu on kuul,sest su silmade sära kuuni.
Marko Vaima
1
14/12/2011
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud