metsamajake

põgeneme eemale nädalavahetuseks linnakärast
kaugele vihmastest ja sombustest sügisilmadest
pakime kohvrid... sõidame kaugele siit ära
pimeduses helkimas vaid autotulede silmad.


pool tunnikest jäänud kui tuleb keerata
tuttav on see liivast auklik teerajake
rohtu kasvanud läbi metsa looklev rada
üle künka.. juba paistab armas majake.

avades ukse tungib ninna hubane lõhn
nurgas seisab väikene kollane pliit
soojaks muutub seda küttes toas õhk
prõksub südantliigutavalt elus tuli.

valmistad tassi aurava piparmünditee
voodisse kerra teki alla poed pärast
kaaslaseks taevas öös olev Linnutee
pilk lummatud tähtede ühisest särast.


hommik koidab üle aasade ja puude
aknaraami paistab maalitud udune udu
lindudel hüvastijätu laul suudel
parvedes taeva kaunistanud nagu kudum.

pea padjas kaugustesse nõnda imetled
kuis võib kõnetada meeli hurmav vaikus
võluvalt detailselt detaile silmitsed
talletades mällu õrnu erilisi paiku.

süüdatud küünlad nostalgiliselt hääbumas
kumades igatsusena hingest leegina läbi
lahkumise märgiks minevikuks kustuvad
kodutee erinevate emotsioonidega läbin.

ka siin ootamas mind diivanil padi
valge sametist kohev mõnus vatitekk
õhtusse saatev telediktori jutuvadin
tavalisest erinev tavalisem hetk
aga mitte nädalalõpu lummav retk.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard