Kurvad luuletused

Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhu .....

Loe edasi

kurbus,kurbus,kurb,kurb.

Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei j .....

Loe edasi

Kas kuulsid mu sõnu seal kaugel
igavikus lausumas?
Sest neid mõistmata
lahkusid sa taas.

Ja nõnda ma edasi olen
ihuüksinda
seesmiselt karjudes ja
väliselt naeratan.

Mu hing ja süda mõlemad
aina nutavad
Minus kaduma läinud rõõmu
nad taga leinavad...

Kurb mu süda
Kurb mu meel
Kaua jaksab
Kaua veel

Miks vahel on tunne, et enam ei jaksa?
Miks inimese moodi mõelda ma ei oska?
Miks vahel teeb haiget mõni tühine sõna?
Miks homne ei võiks juba saabuda täna?

Miks und näha kergem, kui eks .....

Loe edasi

Poolsurnud olend, põlvili maas
palumas maailmalt halastust
peeglis näen põlatud koletist taas
käitun iseendaga alatult

Vihkan oma hinge ja nägu
ei suuda seletada oma tundeid
Kardan iga mi .....

Loe edasi

nii hall nii hall on see mõtte tera
mis sind võtnud
peas vaevab üksindus kuid samas julgus
julgus minna üle piiri
julgus teha tegusid mida pole nähtud

nagu meri neelab elud
neelan mina .....

Loe edasi