Kategooriata luuletused
Kokku 2202 kategooriata luuletust
isadepäeva eel
hea seegi
ehkki päranduseks
sain Sult vaid nime
maa peal elamise
võimaluse ime
sain tunda valu palju kurbust
hing siiski ent ei murdund
mis siis et vahel nutust
silmad olid tursund
minu jaoks Sa isana surnud
ükskõik kus Sa ka praegu ei oleks
ärgu olgu Sul olla valus ja kole
täitku rinda vaid ohe
kuni rohi roheline
seni kuni maja ümber
aias põõsa all
rohi roheline
talv veel verre tule
endaga too kaasa
maa jäise tardumuse
silmapiirini valge lume
kevadeni raske une
päikse asemel ta
põleda vaid laseb
toas lambi tulel
meel kuni viskub
taeva alla tulnud
kevade puhastustulle
lahtisi silmi nii arutult
julgelt
Oleg Pitjukov
Päris koletisel pole näha sarvesi
juttu sellekst, kes kahejalgne
ei murra teda tuli, vasktoru, jäävesi
nii ta pole isegi inimene;
mitu eluagset karistust
esialgu pidi saama hukatud
aga hiljem muudeti seadust
ja nii Olegi elu sai päästetud;
maksumaksja pidi ta perset
palju kordi hoidma
arreteerimisi mitmekordset
oleks vaid seadus pidanud teadma;
et psühhopaat ei muutu kunagi
saadeti Venemaale, lasti välja
et kahurilihaks saaks temagi
kuid sellega polnud nalja;
see raibe laadis endast pildi üles
pärast 6 kuud rindel
laibatükeldajal on alles
iha tal tappa, .....
talv maal
lehtede ja õite asemel
kõikjal lumi valge
talve tardumus ja kargus
silmapiirini otsatu vaikus
külalisteks igavus mõni
külmetushaigus
aias oksi näriv kits
jänes ehmub mind nähes
küll meelgi harjuma hakkab
et valgust on päevas aina vähem
salli paned kaela mütsi pähe
hääl on kähe kui hommikul
teele lähed
TÜTRELE VI (LAPSEPÕLVE SAMMUD)
Kuhu kadus pisitita
alles olid siin...
Särasilmne väike plika -
sokkides on liiv.
Ise vaatad raamatuid
ja välja mõtled lood.
Vesivärvi maalinguid
mul järjepanu tood.
Lapsepõlve sammud viinud
juba lasteaeda.
Tihti olen järel käinud -
sa hüppad rõõmust kaela.
Ootamatult saanud suureks
oled armas laps.
Tänu sulle jäänud nooreks
on su kallis paps.
Su hõõgvel õlad
ja kuhu panna need
palavikku jäänud sõnad
Su hõõgvel õlad need
ahastusest vettind hetked
õnnejanus suu
see nukrus päevi kestev
neist paberile saanud read
kui meel ei tea nendega
mis teha laup kuum
päev otsa sai
tornis kell lõi õhtu sisse
jumal tänatud
nii ongi hea nüüd padjale
saab panna pea tunda
tagasi on sama ilmaruum
tsüklist „Poisiiga“
hingedepäeva eelõhtul
kõik mu kallid juba
on sealpool Styxit
sellel kaldal vaid mina
üksi ootan paadimeest
kes viiks mind üle Surmajõe
Hadese varjude riiki eal
kus pole enam päikese kiiri
mu vari ehk kohtub
seal kohkudes Su varjuga
paat kui ületab Styxi
mudase kalda piiri
hüvastijätt Tartuga
ka siis kui mind ei ole
enam siin läbi linna
voolama jääb Emajõgi
Peipsi poole teel vees
on suvepäeval suured
valged pilved tea
mu hing neid vaadates
õnnest kiljus
pilti aastatuhandeid mis
vastu vaatab veest
mu käsi katki tegema
ei tõusnud meel nõudnud
kivi jõudnud
endaga ent mitte inimene
päevagi ei möödu
kui kurgus poleks
tõe ja ilu janu
rinnus elu pärast valu
see ei lõpeks endale
palud suu
hääletult vahel anub
mis oleks inimene
ilma nendeta
kirik ilma kellata jõgi
ilma kraavi oja veeta
lilled oma õitsemisega
ise saavad hakkama
järv kalade hoidmisega
tuul pilvede vihmaga
ent mitte endaga inimene
kellelt küsida kui kaua veel
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund