Kaljuserval

su sinavate sametsilmade
summutavad suudlused
paitavad mu sõrmi
kui veider paitavad mu sõrmi
mitte silmi ega suud
vaid sõrmi

sest need on viimsed mida näed
kui ma end kaljuservast lahti lasen
ja tuultest hoogu võtan

sest need silmsuudlused on viimsed mida tunnen
kui ma tuultest hoogu võtan
ja end kaljuservast lahti lasen

ja kui su silmade soojus kiirgab
minule minuni minusse
sinuna sinuga sinust
siis tahan su silmi ma näha mitte tunda
näha
mitte tunda
seista
mitte lennata
seista
mitte lennata
jumala eest mitte ainult lennata
üksi
kui juba lennata siis sinuga koos
mitte
üksi

ükski inimlaps
ei peaks
kunagi
üksi
lendama

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard