Ükspimedus ja olendid
Iga kord kui avan akna,
et süüdata sigarett,
avan ka akna nendele olenditele mu peas,
keda päev läbi seal ohjes olen hoidnud.
Nad sosistavad mulle sõnu,
kõditavad jalataldu,
painutavad mõttevoogu
meelitavad raisad
Meelitavalt kutsub mind ka maapind,
olendid ainad õhutavad takka:
“Hüppa! Hüppa!
Kalluta end veidi veel,
siis oled sa üks lumega,
üks maaga,
üks pimedusega -
ükspimedus.
Hüppa!
Hüppa, ükspimedus, hüppa!”
Kuid miks ma seda siis ei tee?
On kuskil kübeke lootust?
Lootust, et teed käänduvad,
sõnad väänduvad,
et normaalsus pahupidi pöörataks,
inimlikuks maailm saaks,
et võiksin vabalt jõena voolata,
ei kartma peaks,
et haavu sisse soolataks
ja vaakumis siis hapendataks,
oh, vabalt jõena voolata.
“Hüppa! Hüppa!”
äratavad olendid mind lootusunelmaist -
“Hüppa! Hüppa!”
“Sinu piinad lõpeks kohe, lõpeks siin.
Sa ära mängi kangelast, legendi,
sa pole ju Achilleus, sa pole Lear,
sa oled tavaline inimene,
nagu iga teinegi
sa pole taolist laviini taluma mõeldudki,
alistu!
Alistu saatuse tahtele, lepi!”
“...lepi, lepi...lepa, lepi, lepa…
...lepa, lepa…hepa, lepa, hepa…
...hepa, hepa...hüpa, hepa, hüpa…
...hüpa, hüpa...hüppa!...hüppa!...
Hüppa!!!”
(pikk pingeline vaikus)
Aga kui ei hüppa?
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud