KUI HOIAD...
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära pilla
teda maha.
On nalju-torkeid, mida
südamed ei talu -
tilkhaaval kujutuks võib
voolata ta vaha.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära pigista
ta arme:
on haavamustreil oma
lõplik kaunis ilu,
mis sõdurina kannab
märke karme.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära painuta
ta soove...
Ta põgeneb kui peni
keti eest
ja putkab palvetama
mööda võõraid hoove.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära kääna
tema nime.
Ta suuta laulab,
ilma silmadeta vaatab -
nii tunneb kõike
ja see ongi tema ime.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära pööra
tema meelt,
Ta sulle järgneb, kui sa
midagi ei nõua
ja õpid ära
miljon vaikset hingekeelt.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära vali
teisi teid...
Koos minu südamega
hoiad minu elu
ja tal ei ole praegu
rohkem anda neid.
/Mari*Uri/
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud