Kõndides üksi sel teel
Kuuvalgus on see, mida silman,
kui õhtul ma voodisse läen.
Vahest pisargi tuleb mul silma,
et millal sind uuesti näen.
Kui üksi vaid kõndisin radu,
siis tahtsin ma kedagi veel.
Kuid üksikum veelgi on olla,
kui keegi on olnud su teel.
Üksi kõndides mõtlen ma palju.
Üksi kõndides vabaks saab meel.
Ainult nii olen kindel kui kalju.
Ainult nii püsin üksi ma teel.
Üksi olles saad vihma kõik kaela
ja kõik tuuled on vastu su ees.
Ning kui kukud, võid nutta või naerda.
Aga tõusma pead ise sel teel.
Kuid kui juhtub, et keegi on tulnud
ja võtnud su vigase käe.
Siis päikese lõõma sa tunned
ja taevast sa jällegi näed.
Aga õnn pole see, mis peaks jääma
ja üksi taas oled sel teel.
Oled näinud sa nii palju vaeva,
et keegi vaid märkaks sind veel.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud