Riimiluule luuletused
Kokku 195 luuletust, mis kindlasti riimuvad
Põrandale valgunud tint [1]
Kontseptsioon on olla loov, igavlem loom, et teada saada, mida toob noot,
mida tabada, mitte jääda magama, anda talle palava, mööda rada mida rabada,
kui elu ei halasta, tagasi enese tagalas, enest positsioonilt tagandand,
nõnda akent suutes avada, kadunud kõik paganad, välja valamas, tõelist tagamaad,
arvavad nad kuid saanud ajud neil haavata, ei lõppe ükski segadus draamata,
plahvatab kaan pealt, kes teab, kuidas sõnu seab see aristrokraat seal peas,
nõnda rihmast ennast seaks, tõmmanud kuid peaks, hoogu maha võtma,
enam teistele kasu teenima ei tõtta, kui ülbad saad v .....
Põhjala sügispäev ...
Veel sadu piiskadena , langeb maha,
halli pilve õhtuks , klaarib meretaha,
Kui häbenedes päike , roosas taevas,
sealt viimse pilguga meid , saatmas.
Viib koidukiired kauge maade randa,
kuhu unistuste tiib , võib sind kanda.
Öös sumedas päev , puhkeb koitma,
meil jahe kõikjal, hallad katnud maa.
Hansi!!!
Lembe aeg ...
Luba suudluseks palusin sinult.
Vaid imelist tunnistades tõde,
sind armastan kallis kooliõde,
kostus ja sõna ahvatlevalt suult.
Kaunis õis sa kiretormi loodud.
Kui hommikus veel kastemärg,
meid embas päiksekiirte pärg,
kus rõõmukarikast sai joodud.
Hans!!!
Tundmatu ...
Kui haldjas , kõndis see veetluse ime,
hõljub ta sädelus, kuni kaugusse kaob.
Looja , päiksehelk minnes siin vaob,
päevane - aeg , tundub õhtuselt pime.
Märganud kord vaid seda looduse sära,
kohtud temaga mõtteis , jälle ja taas.
Tundmatu läks , hinges jäljed on maas,
mälestus jääb , unistus vaibumas ära.
Hansi!!!
Uus võimalus ...
Nooruses , energiat lõputult palju,
oma keha arvelt , teed võllanalju.
Ka surm võimetu , tundub su ees,
tõestades teistele kui alfa sa mees.
Tagajärg oodata, siin kaua ei lase,
halveneb tervis , ta näitude tase.
Arengus - huvides , pärsitud seis,
uus võimalus leia, sul tugi on meis.
Päikesega teele ...
Tuul väle väljal jookseb.
metsa - sasib , mühiseb.
Viib lehed kuivad puul,
murrab oksi , sügiskuul.
Linnud, lahkumas teele,
päikesega soojale veele.
Siin harv ta kuldne kiir,
üha nõrgem , valgusviir.
Sügis , suveaja talitseja,
tormi - rajude valitseja.
Raugemas , suvine ilu,
kurbus , hinges sul vilu.
Hansi!!!
Sügis metsas
Põdrakärbes mudib pead
Ma haistan seenelõhna
Autod metsaveerel reas
ma haistan seenelõhna
Ämber nuga kummikud
ma haistan seenelõhna
samblal puugid sunnikud
ma haistan seenelõhna
Noaga teen ma imesid
viis riisikat mul kõhna
ämber täitub pimesi
viis riisikat mul kõhna
kodus ootab nälgiv pere
viis riisikat mul kõhna
endalgi on kere hele
viis riisikat mul kõhna
Toiduriismeid täis on köök
nuustik peseb pannipõhja
kurgust all on pidusöök
nuustik peseb pannipõhja
põsed pruuniks värvind soust
nuustik peseb pannipõhja
nuustikut ka vajab lõust
kohe p .....
Perekonna rahula ...
Kask leinab , kalmu kohal lehekullas,
eemal lillevaibal , kõrgub vana tamm.
Ta võimsas kroonis , mustas mullas,
tõusnud esivanemate põrmust, ramm.
Kord puhkan minagi , ses kalmuaias,
kui maailm siia ei vaja enam mind.
Puhkan elutööst ja vaevast lilleaias,
kestvat rahu hoiab püha kodupind.
Mis loeb sul , kui päevi vähe antud,
miski sinus muutub haaratavaks taas.
Oled uues vormis igavikku kantud,
kas puuleht oksal või lilleõied maas.
Pläraleerukedaaknapealteileitud
Tindist imbunud vihikute saaga,
pastakas mis mu tähelepanu ja käe
suutis ärandada,
äratab ta mu harva,
unistuse-tõsiduse, luulest,
nõnda tugevalt ta kulgeb,
üle valgete tühimikke,
immutades arusaamise mustrid,
kavandile,
läbi vastandlike, samas lihtne,
see kuidas õitsema viljeldab lille,
Enamik kes selle tindiga kohtunud,
on suht kindlad, et ta on osa mu käest,
lõbusast väest, õdusalt päev.
mööda lüüriliselt taas mul läeeb,
ja ma teda iial ei pilland,su kohtulikku hinnangut
lihtsustan virkalt,eesmärki mida ma silman, virutan kirja,
nõrgukeste hala mind .....
Kullane valguse tooja ...
Kaunis igatsuste suvi , täis päikest,
mõjub kraadidega , nüüd palavalt.
Suur õnn , kui lootnud vaid väikest,
meid puudutada , võib rabavalt.
Koidikul maa , kõikjal kuldab üle,
silmapiiri õhtul , vajub siin looja.
Jahtub pisutki, tema hoolitsev süle,
taas sind ootame , valguse tooja !
Suvel läbi kodu Eesti ...
Rattad veerevad ja ees maailm,
uus avaneb kui seni näinud silm.
Vastu ruttab taevas ,mets ja tee,
sild, mis üle läheb sillerdava vee.
Nüüd , erinevad ridamisi - majad,
tänavail , nendevahel askeldajad.
Tüdrukud , tulbi kirjud seelikud,
elurõõmust , naerust ülemeelikud.
Lõpeb tänav puud, sirelite põõsas,
pleekinud õite lilla , päikeselõõsas.
Lai rukkiväli , mustamulla - rikkus,
silmapiiril järveni , põllul - pikkus.
Nii sõitnud läbi poole Eesti maast,
näinud kodukanti, selle - rahvast.
Maa meil väike piisab päevaajast,
sul seespool teha ring, pi .....
Aastaid kaugel ...
Eemal kodumaa ja tema rannad,
sulle kallid, hinges keda kannad.
Siis igatsuse väele , alla annad,
ei võõrsil hoia, ka taevamannad.
Kodus tagasi , kui uuesti sünnid,
möödas mured , igatsus sunnid.
Oma rahvaga , tulevikku kõnnid,
olgu rõõmu , või kurbuse tunnid.
Ilusmees
Ei oska ehitada maja
pesen nõusid kui on vaja
ei julge nüpeldada pätti
tihti nutan pisar taskurätti
Autot putitada ma ei malda
vaevu üles leian õlivarda
ükskord murdma pidin kaela
lüües seina ühte naela
Raske öelda mul kui mehel
et mu käsi liialt vedel
haamri hoidmiseks kuid vilus
oskan olla lihtsalt ilus