Valu ilu

Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
tekib pulsi korrapäratu rütm, et mind pilgata.
Seda kõike, et tuua välja hetkete kontrasti,
mis üksnes võrdeline sellega, mida taevas nähti
ja millist silmailu pakub põrgu, kus valu peab vahti.
Kuid keda valu jahib? Kas mind?
Või ehk jõud ühendades kustub temas ind.
Võtame koos sihikule reaalsuse,
mis vähegi on säilinud veel mu sees.
Ning kui see lahing seljatatud saab,
siis lõpuks saan oma jalad vastu maad.
Valu testib, kas elus olemine võrdub võimega tunda.
Seda tehes ta ei hellita, on aus, tahab vaid mõista anda.
Valu selgitab, kui palju suudab tunda üks hingeline.
Protsessi käigus näitabki, et ollakse siiski tundma võimeline.
Siin maailmas, kus tuimus on saanud primaarseks emotsiooniks.
Olen õppinud nägema ilu valus, mis teeb meid inimlikuks.
Valu tuletab kaunilt meelde meile emotsioone nii siiraid,
emotsioone kontrollimatuid ja meeletult tundemahukaid.
Siin maailmas, kus tabu on omada emotsioone...
Elu tuletab neid meelde, selle nimel korraldab aktsioone.

Merilin Jõnts

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard