Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu lähedusest lähtud.
Justkui räägiksime toitumisahelast,
kus Sina toitud minust ja mina Sinust.
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Merilin Jõnts
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: merilinjonts (Merilin Jõnts)
- Lisatud: 09/09/2019 16:55
- Kategooria: Armastus
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 1908
- Kopeeritud: 26
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud