Tühimik hinges

Miks jälle olen siin?!
Mõteteis jäigastunult piin…
Oi, kuidas appi karjuks…
Kuid tean, et sellega ma harjuks.
Seega hoian parem kinni hinge,
oodates kuni suudan lämmatada pinge.
Tahaks kaugele, kaugele, ära siit,
kui vaid keegi võtaks käest ja mind viiks…
Ei kannata enam karmi sõgedust,
mis seest mind närib ja sööb…
Ega enda vastu tõusvat õelust,
mis alatasa mind näkku lööb.
Ma isegi ei mõista, kust
tuleb mõttemaailm nii must…
Ma tahan olla õnnelik hetkes,
olles siin, iseendana, nüüd, kohe ja praegu…
Aga mõtlen vaid, et olen ma kes?!
Ja kuidas saab hingerahu tekkida nõnda vaevu?
Kas rahu hinges ja südames
on tõesti liiga palju palutud?
Kuigi nõus tegema ma oleksin mida iganes,
et tühimik mu hinges saaks maetud…

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard