Märg ja Kõva

Laksuta lõugu, laiuta jalgu,
Ära ei armu, aru andnult;
ei mäleta, sest sinna palju mahtund;
jahtun, igal real, igast veast ei näe head;
pandin pead; kuid eks nii peab;
kui emotsioon vaid veab;
seda iseloomu:mis terve elu ula peal;
ulatan mooduse; loovusest koorudes;
millest pääseda ei saa solvudes;
soov unelmas; seni kuni süda rinnus pummeldas;
jupi pauguks jääbki see juubeldav; peatükk;
kümnes kükk; puuduv süü; maha langenud müür;
viib ühte suunda vaid peos kõvanenud tüür;
meie sajandi noorusele omane; onane;
üle punktide ja komade, tagasi oma kohale;
rutiinselt korrates; irevil sihver plaati näidates hoorale;
koormaks meel ja kogu info seal sees;
vahest laseks ta norgu ja manitseks vaikuses;
vahest lihtsalt laiiub mu ees avar mets;
millese peitu ei saa ükski mees;
vahest trimmeriga teda maha raidudes;
saab suhu halva maigu see; kes hoogu annab laimule;
rahu vajavale ajule; julgelt aru saamu paludes;
mõistes, et loomulik kui tee kaldub põrgu poole natuke,
leides küsimuses peituva vastuse; avastades vaatluse;
enesega kaasluse ja ei alla ei vannu enne kui saan oma kakluse;
mis annab tervele mõistusele kahtluse;
aeglaselt valgudes selle pritsmena su huulel,
pirts-pekk või lihtsalt ei julgend; lits mees;
või igavesti su juures truudust tundes;
kuid nii hull vend mikrofoni juhtmega ennast puues;
ei saa ravida ühtki su haava-ühtegi su muret;
sest tõde valusalt pureb; kui südametunnistus muutev;
ja kõrvades vilisesid vaid tuuled ja kujutuslikud tunded..

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard