Lehed on langemas ära
Lehed on langemas ära
linnud on lõunamaa teel.
Mina ei lahku veel täna
mu aasta ei ole läbi veel.
Vihisemas novembrikuu tuuled
sünged õhtud hingel veel ees.
On külm, kuid kaebeid sa ei kuule
tea, et ma pole selline mees.
Kevadet võiks ette mul heita
ei uskunud, et sügistki näen.
Eks sügisvihm jäljed nüüd peidab,
tean, et ta püüab kõigest väest.
Ja lehed on langemas ära
ja linnud on lõunasse teel.
Kui sulgeb uks, avaneb värav
ja ma tean, ma pole läbi veel.
Kui hommikud ühtlaselt hallid
ja kibedalt maitsevad ööd
võta kaasa, mis kallis
ja ülejäänule käega vaid löö.
Kui aknal on lilled-kristallid
ja maad katmas valge, vatine vaap.
Siis võtame, kõik mis on kallis
ja kokku siin jälle kord saab.
Siis pakane sillutab tee
üle jõgede ja järve'.
Lõhki ajab puud meie teel
valge on üks võimsamaid värve.
Kuid lehed alles langevad ära
ja linnud veel lõunamaa teel
Kristalle ei näe veel täna
sest kurbuda ei tohi meel.
Sest lehed langevad ära
ja lindudel selge on tee.
Kumbki neist ei lahku veel täna
ja sest kurbuda ei tohi meel.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud