Veidi rohkem
Kõik algas tal nii
Jälle mõistuse kaotas
Ükski palve, ei hüüd
Tema uksi ei paotand
Taas istus ta üksi
Ega üldse ei kohkund
Kui mõtete säras
Paber tindiga kohtus
Paljud lennukad laused
Ta peas jooksid võidu
Ta püüdis need kinni
Ning kirjutas laulu
Ei pidanud kinni
Ei hakanud kartma
Et masendussära
Võib saata ta hauda
Tund tunni haaval
Ta maalinguid voolis
Kaunis tindiga pliiats
Justkui tema jaoks loodi
Ei olnud ta üksi
Tema ees oli maailm
Kus usku ja armastust
Veidi rohkem kui siinmail
Lõpuks jõudis ta sinna
Kus end hästi võis tunda
Nüüd loodab vaid seda
Et eal otsima tulda
4
02/11/2019
Kurbus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud