Hoog

Oled väsinud ja istud
Raskes paanikas põrandal
Nagu miljoniks tükiks kistud
Hingetõmbed lärmakalt kõlavad

See hetk ei tundu reaalne
Süda rinnus vihaselt taob
Proovid sügavalt hingata kord veel
Kuniks pilt jälle silme eest kaob

Alateadvus tõmbleb kui spasm
Mille mõjul on lõputu kaugus
Paneb küsima endalt, et kas
Ükskord lõppeb viimaks see õudus

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard