Kamuy Mosir

Igavene muutus, avaldamaks truudust, tundes uutsust,
raskus südame küljest kukkus, see puhtus milles mu suhtlus,
see kuri kuulsus, luuletades hullust, tuultes pole veel murdund,
nõnda suundub kõik mööda valutavat muhku, avastades seda puhku,
miskit naeratusest, kaevan unes, matkan tundes,
millest selgus puhkes,veetmas mu enda survel aega kõiksusega,
Kõõlun maailma serval, leidmata vajadust enda veidrat peita,
nõnda kriban seika, kiirgan reipa, hargi mure seljast võimaks heita,
öösel kui aerosool tabab lagunenud seina, see kultuur mu pelgupaik,
kust oma uskumatu lennu sain, keeldun vaid, kui pettub vaim,
olgu neetud taim, kui see aju hõrendab vaid, põngerjad jäid vait,
pöörleb vaid laim, kõike teadjate keskel kes kõigest aru said,
järjekordne madulik salm, kahjumlik trall, iga argipäevane hall,
kus jageledes jagada maid, ihnus, ehk ahnus, hirmus see aplus,
verine gilliotiin mis kiriku käsul raidus,näe sealt tuleb inimkond...
ning hukatus tema kannul,valede kriisis, kus iga tegu lubadustesse mattub,
unaruses see kastrul, mis niisutaks neid surnud tühermaid,
peatükk milles inimkond kõige lühema sai, väärtusetu printeri ülemvõim,
see kõik vaid pettus, make belive, kui liivakastis kodu mäng.
Pole endiselt ma mängur, osa võtta ei kavatse, sest nõnda see lill närbub,
kaugeks jäänud tavadel,
kuigi selle kõige eest pole pääsu, ning see skeem lõputult jätkub,
anne ja oskused kaotamas on tähtsust, kui printeri mafiale peale see ei läinud,
vajadus kontrollida, sest tal on hirm,kuid see mida kõik otsivad on..same thing
hoian su käest, seni kuni pöördub päev,olemas siin sinu jaoks, ehk seda näed,
parimat viisi pidi mida oskan, pühenduses ridu koostan, kui mööda kiirelt sa tormad,
olen lihtne ja tolvan, naiivselt haavu pidi soolas, igavesti jah just siin Sind ootan.
siin sind ootan.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard