Mustast tindist nõretuv kontuur

Autor: Mäster Kuus (Maarjo K)
Lisatud: 22/12/2019 23:12
Kategooria: Vabavärss
Vaatamisi täna: 0
Vaatamisi kokku: 871
Kopeeritud: 0

Kaugel, nii kaugelt, mälestus tundest,
seistes siin külmal uksel, räsitud tuulest,
ootus, lootus, et viimaks ta kuuleks,
viimaks ta tuleks,ta nimi õrnalt mu huultel,
olles teel kohta mis piinab vaid hinge,
endiselt lõõmamas hoidmas mu kirge,
aastad mööduvad, siiski miski ei muutunud,
kõik endine ikka siin, kui su esimene puudutus,
Sirge see selg südamel mis on ammu murdunud,
Olin viimne kelm, tunnen end jultunult,
Mu õhetavast näost võid lugeda, et mul on häbi,
Kahetsus närib mu päevi, seni kuni need päevad..
saamas on läbi,silman pimedas taevas üksikuid tähti,
kui öösiti ei suuda magada, teades vaid üht kindlalt..
et sind ma alati armastand..
silman pimedas taevas üksikuid tähti,kuhu sa küll läksid..
sellest tundest saab miskit hinnalist,miski tähtis,
mida hoida ja väärtustada, ilma selle tundeta,
elu mõttest iial suudakski ma ehk aru saada,
Seda lahtist haava välja suuda iial vabandada,

Kaks paari jalajälgi sulaval lumel,
kadumas majade vahele kus hämar tume,
Kaks paari jalajälgi sulaval lumel,
kadumas majade vahele kus hämar tume,
sõnad lõppevad otsa, enne kui oma sõnumi selgeks teen,
mõtted kriibivad hinge põhja, ja kildudeks on kõik sees,
olles siin endaga, unistuseis tugevalt sind embamas,
nii nõrk, kujutlusi endale vaevu suutes keelata,
Kuid see paneb mind tundma end nii elavalt,
turbulentsed segased ajad,tuttav kaunis hääl..
sügaval südames kus valutav tühimik igavikuna tasaselt kajab,
tundes end nii rumalana, viimse endist katsudes anda,
seni kuni need kaks jalga suutnud mind kanda, tagasi...
sinna...kus sa said mul armsaks.

Kaks paari jalajälgi sulaval lumel,
kadumas majade vahele kus hämar ja tume