Don

Haruldane muusika mu kõrvadele,
truud hetked, loovuse keskmes,
igavesti kestev see tunne mis ehtne,
justkui taeva võrrand oleks selge,
meloodia mis kütkestab mu meeled,
harmoonia mis ühendab katkise terveks,

kõneleb, kui ma tõrelen,
kuhu ma ikka põgenen, see on nõder meel,
ikka kõige eel, mõistes end, enam ei põlend sees..

Mööda läksid päevad, mööda läksid minutid,
rikkis närvisüsteem mida pühendusega vihusin,
olen vilund siin, kindlus kiirgub riimi pildur väga viis,
iseäralik, hullumaja valvuriks määrati, nõnda säras silm,
õkva kärvas hing, ei saa päästa mind,salajases, igikestvas vales,
tundmatul palel, enne kuulmatu kui jeesus mooses, taavet,
onu albert, kostub lahke, tootlus tahe, moodus kange,
lootus kuradi sarve, tõmmata, kaua siin ikka kõvatan,
enne kui elu saladuse järjekordne ära mõistatas,
võtmed vedelesid põrandal, nina ees,
nii, et justkui kogu see skeem, ise enesele üle teeb,
sõnade mängu peremees, kui kõne kandub värssideks,
üks väheseid, pühenduses lähenen, jahedalt ägenen,
käre vend, riimi sülgan nii, et silmade ees väreleb,
super nova mis varjutab selle miniatuurse päikese

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard