Generatsioon Stüroplast

Põrgu Katlal tuli on all,
ei tule lumi ei tule talv,
ei tule uni ei tule trall,
tuleb kuri ja tuleb hall,
muutus ainus konstant,
nägu löödud paiste,
enam suuda jääda vaikseks,
oma tegude tulemusi maitsen,
see mu inimkond, pahupidi sisikond,
mentaliteet on kõigil sama: armagedon,
viimsest pelgupaigast saanud prügimägi,
paradiisist üle pühib globaal terrori ühend vägi,
küsimusi küsimatta, lülitun reziimi "Ole Vakka."
kuuli tõmban rauda, ja nõnda ta algab,
see laviin aina siin kasvab, silmini täis on kartsad,
tuleb päev mil hambuni relvis mundrionu lööb kartma,
valis tugevamate poole..kuid kaotajatest saavad võitjad,
lõpust saab uus algus lustist lillepeost saab miski võigas,
hukatusse sõitmas, pedaal põrandasse surutult, hullunult,
räuskav propaganda sulgur mis ei sulgunud, soola puhkuv,
paberi võimu ees põlvili murdunud, kurbus pole miski uus,
siin pedereerund, retsideviseerund, erudeerund, eksind hinged,
kõik üksteisi petnud,eneses pettund, reaalusest keeldund,
maskeraad, mille maskid naelutatud kinni,
masendav, kui silman neid reeturlikke silmi,
mis enesele pole truud,
enesekesksed ja pruukimas suud, 12 miljonit aastat siin..
Ja miskit pole selles endiselt territoriaalses sõjardis muutunud..

Ulgus tuul kui muundus luul, maa muutub kuuks,
egoism ei suutnud muud, kui hukatus..

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard