Daaaaa...

Nägin kord ühte punases kleidis tüdrukut
kellese kohe ma armusin.
Nägin kord ühte tüdrukut
keda ma jumalannaks pidasin.

See tüdruk teadis täpselt mida vajasin,
see tüdruk teadis täpselt mida ihkas mu rind.
See tüdruk usaldas ja uskus mind,
sellel tüdrukul ei andud põhust kahelda mind.

Olin aus ja tegin kõik et ta uskuks mind,
tegin kõik et ta usaldaks mind,
vaatasin teda alati alt üles kui usujünger rooma paavsti,
austasin teda kui Maleva Lembitud iga eestimaalane keskeajast saati.

Palju raskeid aegu üle elasime,
palju kurbust läbi kogesime,
me oleme ellujääjad,
kes üksteisekõrvalt ei lahku iial.

Rohkem rõõmu kaalus kõik selle üle,
rohkem rõõmsaid tundeid jäi mulle ja sulle.
ilusaid aegu oli ülekõige,
olime üksteisele toeks kui elu kiskus kaheme saena sulle ja mulle.

Täna on mu ennustus täitunud,
sellest kiindumusest võõrutus käitunud.
Minu leppimatus selle kõige tüvi,
keegi näppas Sinu minult,
minul kadunud huvi.

Kokkuvõtvalt pole Me enam endised,
mõistan olukorda mõeldes kainelt endiselt.
Eemaldun ise tagasi tõmmates,
eemaldun ise austuset.

Hindan alati iseseisvust,
igal ühel on otsustus õigus.
Kõik on vabad, pole kellegi omand,
kui pean loobuma
teen seda täna ja sinu huvides...

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard