Elu Pahupool

Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed

Tommy noor oli
Üksi ärkas, uinus ja mängis - polnd kedagi
Koolis tõugata, lükata võis muretult tedagi
Muutus üksindus raevuks, kiusamine vihaks
Mõtted mustad toitsid hinge, vaid vereihaks
Kui lahenduse leidis ja viimaks endaga rahul oli
Siis Tommy oli koolis ja Tommyl püstol oli
Tommy oli rumal
arvas, et olemas jumal
Ei teda oota keegi väravate juures
Veel vähem neid kes vereloigus suures

Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed

Jenny armunud oli
Polnud nii ammu kui ise alles veel nukkudega mängis
aga nüüd juba endast vanema tüübiga hängis
Uskus kõike mis öeldi , uskus neid sõnu ilusaid
Ei oodanud, et varsti üksinda - neid hetki valusaid
Kui uus elu juba kasvamas sees, ise veel nii noor
Aga kapi uksele kirjutatud juba markeriga hoor
Ära tõugatud ja keelatud lunastus
Voolavad pisarad ning lõputu ahastus
Jenny igavesti oli koos, oma uue eluga sees
Saatmas vaid häbi, hirm ja föön kui vannivees

Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard