Aga täna...
Eile marutas, maa oli must,
taevas mustem veel -
kas usud ennustust,
et tähendab kõik lõppu see?
Alles hiljaaegugi ju ladistas
ja üle ajas vesi.
Tuul üksikhingi ahistas
ning puudelt oksi rebis.
Aga täna... korraks oli ilus.
Ei pelutanud miski minu indu.
Aga täna... viivuks kuulsin vaikust.
Ei kohkunud vaid süda tõusis rindu.
Hetk veel ja rahupaiga unustad.
Kõik mis ilus - olnud, jälle saabub õõv.
Tormisilmus taaskord hinge pigistab.
Unustusse peitub olnud rõõm.
Aga täna...
korraks
oli
ilus.
1
09/05/2020
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud