Kadunud
Nõiutult,üksindus oma pead kõik need õhtud lõhkunud,
lõputu, otsides kodust õdusust, leides vaid õudus und,
oodates, et need karjed oleksid lõppenud, kõnetult,
mõnes mõttes hull, kui ei talu seda kõrvetust, nõmedus,
mida nad teevad, see kõigest kõne kunst, selle haiguse,
välja ma põdenud, põhja söök iial kõrbenud, mõtetult,
mõõde millel näen lõputut, kõik nüüdseks möödunud,
ikka ma sõdur, relvata, veidi põdur, kuid ikka heietan,
vaid korraks enda sisu peegeldan, midagist kerjamas,
jälgin neid linde tuules lendamas, uuesti petta saan,
enese ootusest ja lootusest, kuigi kooslust ei tunne,
sama hämar ja tume, vana kära ja ikka ma ei kuule,
kuhu minema ma pean, toomas tihedamad read,
siin pimedas peas, siin kus ennist sillerdas vaid hea,
näen vihkamist, kuid see on vale, lihtsalt ihkasin,
mida vanasti võtsin enda omana nii kindlalt siis,
maha kildudeks kõik pillasin, isegi kui vabandaksin,
vaid mind pilkaksid, rumalale igaveseks silmas sitt,
read mida kriban siin, mu ainus pääsetee hiilgab siit,
tunne nii vibalik, kuivand pisaratest silmas soola liiv,
valetan, kui ütlen et ei oota, kui ütlen, et ei looda,
kuid ehk vaid üksinduses saan nõnda vaid kosta,
ja selle valu eest siin ei peagi ma iial jooksma..
ei iial, ei iial, sind enam mu tõde ei piina, ei iial,
ei iial, tunne sa end ebakindlal, ei iial luban ei iial,
aega sa enam sellisega nagu mina ei viida, ei iial..
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud