Tänu Kõige vägevamale
Jalad vajunud pehmes liivas, tänu kõige vägevamale,
selles ma seisan!
Viimaks vaba, olema vaba, vihmast mõistsin, et vaid kalla,
suunda võtmata mööda põski alla, ja nõnda ma kirjutan,
ilma teadvuseta, ainult seal kus ennast olen eirand,
et leida mida ego kõigi eest ära suutnud peita,
vabanenud, vaevatud vetest mil triivides ennast petnud,
Taeva isa üles leidnud, tema auks kõik mu salmid on tehtud,
nõnda kaunilt mu elu vestnud, uhkusest ma keeldun,
kui kõik voolab alla mäge, enam ei tunne ennast neetult,
kõige ilu vaadeldes, südame valmis tagus pikse haamer sees,
tänan nende lahkete ja kalliste pühenduste, uut külvi tunnen,
mitte kuigi julgelt, siiski alati olnud piisavalt Temalt tuge,
ta ütles mulle, et ma kõik mis kirjutasin sisse teeksin,
kuid olin nii uhke ja kardsin, et need värsid ei meeldi,
nüüd on liiga hilja, kahetsen vaid, et alles nüüd lugesin ta kirja,
alles siis kui lasin kõigel minna, kõigel mis mu tõstis hinda,
ei täitnud lubadust, nüüd autus mind piirab, õnnelik, et see polnudki mina,
et saaksin jälle unustusse kustuda, unustada, et eksisteerin, lihtsalt juhtuda,
vaid julgustuseks korra ta kosmilist pintslit olin puudutand, et puhtaks uhtuda,
ta sõnumit nõnda nõrgalt olin kuulutand, ma väärin surma oma valede eest,
ja seda teab vaid Tema- kas igas päevas katsun olla parem mees, hea meel,
et viimaks kohtusime, tänan iga hetke eest mil sain olla loovus ise, vaadata sisse,
näha seal armastust mis kõigile nõnda kindel, tänan, et harisid mu hinge,
tänan kuniks võtan oma viimse..
Järgi luuletajat
