Lõuad H...!
Ei nuta ta midagi, ja tuul on tige,
sest nägi su hinge sisse, olen kindel,
kui see vaenlasi enam ei leia rindel,
on ta sama arukalt edasi kiitlend,
justkui ainult päike oleks talle säranud,
Päike paistab kõigile võrdselt,
enamus teist on ära andnud,
nii oma lähedased kui pered,
riigid piiridega ja pead pole terved,
kogu arvamuse kujundab mingi teler,
sitta rääkiv kast elutoa nurgas,
kogu teie info tuleb sealt, julgast,
pole revolutsionääre meie hulgas,
kes teist maailma parandas?
Ainult iga päev siin halamas,
oma emotsioonide tagalas,
samal ajal teiste pihta sajatas,
kui mõni neist sind natukenegi armastas?
Ja Ja- ma selle pasa teile tagastan,
sama naglana, lõpetate sama arana,
mul ükstaspuha mida minust võite arvata,
sellised sassis pead fakte ei suudagi vaadata,
ega tõest kinni haarata, tahaks vakka panna?
Tahaks takka klatzi anda? Tahaks panna kartma?
Karga Karga, mees on sõdalane, sa mööda paned,
iga kord kui ennast tõmbad haneks, kõik muundub,
Valeks, näen kui kade, see kakerdav, teid rutiini pakendan,
ei seda akent ma, luba sul kaua avada, samal ajal sajatan,
pepu paljastan, aga nüüd nii vana Jah, et ei hakka keegi,
EI KEEGI taga ajama, ei vaja nad, vaid noori ja ilusaid,
selliseid keda oma pihust sai, sööma tülli pöörad,
iga kord kui sees tõde lõõmas, wrõnn-wrõnn,
saagi käima tõmban, ütlen, et sa siiralt ei kõland..
Nõnda õrnalt,mõistad?
põlevad su mõisad, sest talupoeg ei kõlband,
endiselt mõõtmatut mõõdad, verised need sõnad,
mis ei suutnud truult tulgu mis tulgu, kõndida samm taga,
mehe kõrval.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud