Puust Laevad
Puust laevad veel, kadumas kaugele-kaugele,
Pole randund veel, tunne millest neid laule teen,
Vees nii külm, saaks vaid kuidagi ma pardale,
Kaua siin vees juba hulpinud - ei tea, ei mäleta,
Laeva huku üle elanud, endiselt pole suutnud pääseda,
Nii kaua vees ligunenud, et täpselt ka, ei saa määrata,
Kes ma olen, kus ma tulen, kuhu mu kurss kulges,
Kõigest triivin tuules sinna kuhu laine uhub - minna tuleb,
Ei otsi mind pääste paadid ega majaka tuled, kui hõikaksi,
kas keegi kuuleks? Väikesed tunduvad kõik argi elu mured,
harjunud juba, et nagu ilmgi, kõigi meel täis kurve ja muutev,
vihm on kõik mis niisutab mu huuli, tormile nõnda tänulik,
paistab, et ta on ainuke kes mind kuulis, kuniks mind murdis,
kaua selle elu külge veel klammerdun, ehk see kõik vaid kaja,
ammu juba langenud, hirmuta ja tahtetult, pole siin tahetult,
triivin ja triivin, puust laevad veel kaugele-kaugele on teel,
Kaugele-Kaugele..
Kõik mis mul on see tükike pehkind puitu, millel sinu nimi,
nutu uhub kurku, varsti kõik jälle unustuseks muutund,
juhtub mis juhtub, katsun soolast vett mitte tõmmata kurku,
lepinud, et elu on täis kurbust ja valu, õnn vaid üürike hetk,
mis ammu kadund, ehk selle nii armund, kui oli veel kaaslus,
kõik vaid vaikus, kuid see lõputu meri kõik mis ei vaibund,
pole taipu ega aimu, mis edasi on saanud, alla vannun?
selles mul on kahtlus, saagu mis saatus, ka öös särab valgus,
Puust laevad veel, kaugele-kaugele on teel, need mu,
puust laevad veel mis ei võtagi mind iial enam pardale..
Järgi luuletajat
