Avaral Tuksel
Adrenaliin, lõua liin, kaua-kaua kisasin siin,
oletamata, alati annan talle tappa, takka,
mingit tunnet mis ei haava, ei kulge ei tule kaasa,
ei munne ei mingit paska, midagi pole karta,
kui populatsiooni lasen sikutada alla,
kuldse miljardini, tegi hiigel diili, kuningas kogu mu liigil,
reptiili külmaverelisuse piirid, plaan paigas, suurel pildil,
Lõppude liidriks Billi, hoia enam tagasi miski, pole kitsi,
väravad lööb lahti karistama nurjatuid hingi, klammerdumas,
hoidmas väärtusetust kinni, määrused tehtud, et tõmmata tillist,
ninapidi veetult, iga rida vaid petnud, isa viga neid reetnud,
kindlalt teeb tuult, kõrvades ainult tühi jutt, nutt, ei jää kuss,
mis on suund, midagi muud, silman ta juurt, kindlalt jama tulnd,
rutiini pakendatute paber võtab tuld, nälg ja surm, vana ja uut,
mida väärt on luul? Käes on tund, päev on julm, näed ju kust,
ja millest, et ei virgunud säästmata kui lilled, silmus- muu pole kindel,
hammasrattad lagunevad, vabadust ei lasu enam, ei antud mõtte tera,
ega, aega keegi siiruses veeda, vaeva ja oma kindlused reedab,
milles me kõigi õde ja vennas, seal kus me kõik eland, see otsa saab,
mis, siis kosta tal? Kui vaid joosta saad, õige lühidalt, kiirelt põrandat,
meiega pühivad, duubel kaks küüditab, kuida püsti saan?ümber ei lülitand,
enest küsima, kas seda kõike on vaja? Kas mis ei meeldi on täis halba?
Kas see, et ma hull olen, tähendab, et tõde selgelt ma ei vaata? Eksin?
Kas tõesti sinujaoks manitsusi lauldes vaid keksin? End ehin? Tühja vehin,
Ei loe-ei kuula keegi, nii mõrudat ampsu need kõhud ei seedind, võikad helid,
ega vist kõlba seegi? Kõrval seisin, kui nad mõrvasid teisi, neid keda üles leidsid,
kui tõe rääkija nõnda veidrik, kuhu ma ennast enam peitsin? Küll jahivad mind,
pole nõnda arukas, et vaikiks riim, kaua seda üritasin, minna lasin, sest hoolisin,
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud