Avaral Tuksel [2]

et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju võimalik, kui vaid kõla viin,
mida mõistaks hing, uuel ringil, luules tihti, mind kisti kus kõik olid kitsid, panin kinni,
mängin stiili, narrin piiri, mille kujutlus tingind, ma ei tingind, ei kandnud võõraid kingi,
kõverik plaat mu sihvriks, nii pealiskaudne, et pole ju diipi, siiski, niitsin, sööstin kui pistrik,
nabisin kahjurid kinni, palusin vaid riimi ja vaid minuti su tähelepanu, kui ette ta laulnud,
meeli mul kandnud, miskipärast ikka nõnda paadund, selle ka nii armund, kui puhtalt lausun,
jagades matsu, karastab austus, pahandab autus, kasvab vaid apaatsus, kas saab saatus,
helge olla nõnda, kui miski tõeliselt ei kõla? Iga tõde vaid kaotas mul sõbra, laotan ju lõdvalt,
taon tal ju mõra, pehmesse pähe, mis peaks olema ometi kõva, loomust vaid söötmas,
korduvalt mõrvar, lootust, et pööran? Õigesse suunda? Mul pole suunda, pole vanemaid,
pole kedagi kes võiks mu kurssi muuta, endal selga murdmas, su kõrvades vaid undan,
käitu minuga nagu mina sinuga -julmalt, minuta poleks te nii kurvad, oleks lõpp juba võinud tulla,
mu õigus su nõidus, kuid muudmoodi ma ju ei suuda, suits hajub lumi sulab, selgineb päev,
kuivab muda, huiian nurga, kus vaikivalt surra, ilma raskusteta teistele, vastust ei leia eilsest me,
vaid vaatlus, mu tõelisel kaaslusel, teile juurde tilgutades natuke, et ei manduks te, lahtuv idee,
jahtub mentaliteet, kaaslus mu ainus tee, valgus mu kõnede, tõrelev, mis õige vend? Täis Lõpp Kelm,
käib möll-reiv, vanas peatükis kinni, juba uus seik, peatükis, kus kiirelt süttin, küll nad keeravad tülli,
mitte mina-kuid olen alati ju süüdi, kui kurvastan, et teid kinni püüti, vangutati müüri, vallutan deemonit peas..
kuid teieni ikka ei küündi..