Loovuse Loovutus

Riimikunn, äratan su, Riimimis tund, pärandan uut, pätakad kasvatab pruut,
milleks on teadmatuse teadmised, headuse-kurjuse võrdsuse seadmised,
head teed ei soovi ükski mees, head meelt, saan kui kostub see,
Pühendatutelt, üle vaatusel, sõrme vahelt lipsaval vabadusel,
tõmbe muster, pükstest leian ideed, milleks on need, ammused,
mis kokku meid tõid, ok see oli raha ja õis, vast mitte see mida lõin?
välja rögastatud tõrv, kulissi taga peidus on sõim, kas ma võin?
Natukene riimida-pihtida, tasaselt skilli lihvida, igapäev aina,
kõrgemale sihtida? Kas võin? Kas lubate? Ka suudan end,
kasvatada puhastest, siirastest lõpematutest mõtetest?
Voolates Jõgedel, nii raske- kõver selg, kuidas õnnestub kõik teil?
vältida politseid? et raha ei varastaks ment, vabadust ei anastaks trell?
Samal rajal ma, pole kuid vanast ajast hirm on veits, et ujub vee peale,
aastate tagaune case, lambi juust see k6, sest käis lõputu blaze, rets,
kuidas kurssi devalveerisin, putsis kerisin seda segadust seedisin,
sinna jäi ka kõik meeldiv viis, ega väga ei meeldindki, asja sinna paika jätsin,
kuid pea oli nii pulki täis tööst, et see ei tundunud üldse tähtis, irooniline,
et pettus mind jälle valla päästis, looja ja ka kõik sõbrad lõpuni minna käskind,
et see...pühendus ei häviks, ei ausalt, mul tegelikult häbi, et neid ridu sätin,
ja, et need teie kõrvu saastamas käisid, lihtsalt hetke mõtet-tunnet väitsin,
mis hetk hiljem polnudki nii tähtis, lihtsalt tärin, mööda selgroogu jooksev särin,
kui seda värssi pähe määrin, vaid mingi tundmatu teos käsil, vabad värsid,
mida lihtsalt vorpida, end vormi koolitan, kui teie messengeri pommitan,
kõrvades ja korteris kummitab, ehk see pärast, et käitun nõnda munnina,
mis riimikunn ma? Ilutsen asjatult, pisut veel kaevanud, andes valangut,
januseid anumaid täis kallanud, mis see on, mis mind kirjutades vallanud?
Kõlan endiselt enda jaoks saamatult, latran justkui enesekeskset raamatut,
tahtmatult, pean vanduma, et muusika mu elu kestev armastus, kuigi,
vaid pääsetee, ja ei pääse veel, nõnda kriban oma vähese, teadmise,
või puuduliku aru, madala IQ mis vaevu mu jalanumbrisse mahub,
pidurdan kui saba mul on kannul, neile silma vahin sügavale ning lausun,
Oma laulu, ka neile nende noosi andnud, kui nõnda andun, karlova kasvu,
kodu kandiks igavesti tartu, see sama rajoon, see sama hoov, nostalgia,
mis mind alati tagasi toob, seal teie kõigiga koos, nii halvad kui head lood,
kogusin kõik mälestustena südamele, toibusin enne kui sain uue meelte pette,