Loovuse Loovutus [2]

pea käib ringi, keerleb, pole mul ju muud kui präegust hetke, kaval pea..
nõnda veenev, kuigi tean vaid üht- kõigi nende aastatega jäin pehmeks,
otsimas meedet, trotsimas keelde, loopimas kasteete, ehk saan selgeks,
mis meister? Mis best seller? Silmakirja teener, ja mis teegelt? On ses-siis,
mu hingele peegel? Aga siin on igal ühel ju teistsugune reegel, ei saa käia ma nende,
sillutatud radasi, nende kirjutatud tavasi, silmust nõnda saan ja ei jaksa nii,
tunnen end kohe halvasti, kui kellegi mõtte haarasin ja kedagi mõjutasin,
nõnda sõna mängus jõlgun nagu katine masin, praguneval maskil,
puri pooles mastis, kõige hinnalisem ja kõige kallim, laeva türmis lastiks,
mille vaid korraks kosmilise pliiatsi nimel pandin, just selle sama maailma maalin,
teie kõigiga, mälu mul veits kehva, ja vahest pahane ja arveid õiendan,
kõigiga kes tahtsid, enne mind lõppeda, ei seda kõverat ei õgvenda,
mul kehv käsi, taeva kangast vaid mökerdan, kuid tea, et siia uuesti iga mu tõeline..
Sõber saab, uuel vaatlusel, pühendumus tänu, enda loodud kaaslusest,
ei maandu meel, sellest kuidas mandub sees, kõnetu tekst, mõtetu vend,
nõmeduse teind ja enamusele andsin vaba tahte..a teile meeldis sein,
mille taga ennast eirata, et te pole loojad petmas taas, keegi polnud keelamas,
pühendumus ja minust alati oled sa teravam, mul pole lihtsalt paremat kohta,
kus elada.. Kuna oli mu algus? Mis oli mu siia pannud? Kas igaviku looming,
ongi mu saatus, üksinduses ja Ei iialgi-ei kunagisse kaldus? Igal elul aina rohkem taipu tapnult,
et unustada, et olla osa kõigist, kuigi vaid juurdub aga, see teadmine, millest saa ma vabaks,
mis sina arvad? Kas see on kõigest kujutlus või tahtlikult loodud vangla? Milles oma karistust kannan,
sest just nõnda ta värsse mulle andmas? See teile mu inimkond andam, ei usu küll, et kellegi iial,
Mõtlema suutsin panna, kõhklustest olema vaba,et mõtluses mööduks hetk et kuulda sisse,
Ei taha ju ta halba.. Isegi kui kurjalt sajatan, vajamas midagi mis seda igavest lugu lõputult,
Pajataks, paljastan oma hulluse-kurbuse, uskudes, et ei murdu ehk, varjutab teadmiste mekk,
kõrgem kui ükski hekk, et ei oleks iial meie dissitentsuses ühte meelt,