Elu nägemus
Okkaline on mu elu,
siililgi on okkad,
okkaline ei ole siili elu,
tal on muidu okkad,
vahest siili silitades,
need pehmeks muutuvad.
Kibuvitsalgi on okkad,
üsna teravad,
keelepaeltelt välja pääsnud sõnad,
teravamad ja valusamad veel.
Ei saaks välja tõmmata neid okkaid
pintsettidegagi,minu seest.
Tee ääres vana leinakask,
küür seljas,
juuksed maani ripakil,
tuules tasane,
keegi tast ei hooli.
Eemal laps läeb kooliteele,
sõbraks saanud sebraga,
koer on ketist vabanenud,
või lastud lihtsalt hulkuma,
ei hakanudki minu peale haukuma.
Näe,see sama siil on siin,
okastega.
Hakkan elama nüüd,
üks päev korraga.
27
02/09/2020
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud