Dr. Kuus [2]

Doktor Kuuel nii madal ei kehti, löön letti, peaga vastu latti, ehki,
küsimus kerkib, kaua me siin tühja vehkind, end vaesusega ehtind?
Mis saaks, siis kui vaid raskem tee meeldiks? Vajaliku kätte teeniks,
selle wismari palati tavades kahtlend keegi? Ei maksa kohaneda,
turvalisuses ei voha terav, vaid nüri koht, mis väga ei eland,
veidralt, peitmas, seda kes sa oled? Las naeravad, neil vaid seinad,
mille taga ei suuda nad allakäiku peita, vanglas nende täius,
tõde iial julgend vesta, ei kuulu ühtegi gruppi ismi religiooni,
doktoril ta oma koostis, miski mida taevas välja loosis, neile
kes kogu süstematiseeritu eest end paljaks koorind,
üle teeb end ja teeb nägu, et ta hoolis, julgematta iial istuda roolis,
küsitleda andes vastust, milles mõistus kõige tugevamini toimiks,
Nõnda neid sõnu teile vorpind, skalpelliga nõnda ohtlik, silman su tonti,
kusehais ja kaks konti, ei tee - ainult proovind, just just Kõigest poolik,
on tulemus, see vaid vennalik meelde tuletus, on ju kõigil mure suur,
kuid kui enda harimisel sa ei munenud, võiks me elada ju muretult,
kui valele isandale ei näita ma kuulekust, mis on õige see südame tunnetus,
Puuduta lage, ühest käest liiga läila tesalt liiga mage, lae koos katusega sõitma panen,
lepin veidrusega, värsi vabaks lasen, kangem kui kaks kanget, enda elu ainuke maaler,
ei iial südames, vaid peas mõtetes kahtlend. Ole Lahke.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard