Kirve Irve
Pole mingi mõrvar,käsi käes kõigi kõrval,kuigi mõnele ei kõlba, kui mus lõõmab,
võiksid saada sõbra, kui ei mõõdaks,leiad minust vaid tõpra, kui üle sust sõidan,
sest lahendan kiirelt, rakendan ja selles mihkel,sõna võttu kuningannale ei ma luba,
selle mõrvarina ennist surma, öös on küllus,ja mu voodi alune on puhas,
varjud ja vaimud,ei keegi karjund, maksku mis maksku,
teisse nad pannud, sa parem armu,enne kui näed rammu,
mis tasasel sammul, käib kadekopsidel kannul,
pea vangub, oeh, loen välja kui soe,kuu sära toel, muu ei loe,
tähtedesse poen,ja planeete hävitan, häbina, kärinal,
lasen üle selgroo need värinad, nad pärimas,
kuidas ma nõnda hästi sättimas, Pühendumus,
kuhu tõeline vaid kuulub, vot ebapopulaarset hullust aksepteerides,
nii juhtub, vaid muutus, iga päev ja kõrgemale aina suutnud,
sest ei usu lugupeetavuse lõksu, jälgin nende õhku tõusu,
vaatan kuidas sonid tippu, ja ma olen ikka siin samas,
kui su kukkumisest vaid paar kildu, kuhugi ei lidunud,
Ei ole rida mingi pidur mul, nii palju sõnu, et sul virvendab tindi must,
mõtlesid, et oled ainult sina Kunst? ära ole kurb,
päästab sind uhke ego tund,justnagu nad kõik, vaid elemnte vaadanud,
minaminat vaid vallanud, enneolematu kasvatus,
siin kus saan su rasvast tuld, pole väga jahe,
napilt aru lage, kuid nende teadmistes ma kahtlen,
seda näha nende pool vedelas- tahkes, osutan lahkelt,
moodustab ande, joonistan uue joonise,Mõistad VABA?
sa võta aega, et seda mõistatada, ütleb, et mõrvar,
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud