Kirve Irve [2]
küll ta on kaval, ennast üle kavaldamas, tabab pudel maksa,
tuule iilist ja puu lehtedest jälle leiierdamas,tervikut ei taba
tava draama,originaalsus jäi 30 aastat maha, halba öelda ei taha,
Kuid no kaua ma pean kannatama, kui kanala tagant kostub jälle hala?
Pea maha ja kitkun sulgi, sitkust kasvõi mitukümmend tundi, lasta jutti,
kruttida vanamutti, sikutada seda häbematut feminatsi tutti, kaldud kurvi,
mul autopiloot, isegi ei juhi, mööda piirjooni nuhi, ähi puhi,
närvi tulist, ikka leidub mõni muri, kes arvab, et ta on kõigist suurim,
ei puudu iial ühestki tunnist, ja missioon on nii kuningannal kui kunnil,
troon peast kiskuda ja lasta neil meie kõigi sekka tagasi võrdselt istuda,
isutan, kui kihutan, lamba aju ära viilutan, nad vaid kitukad, piirduvad,
sellega tavaliselt, et vinguvad, lahenduste kallal aga aina isutan,
hetke mõtteid pillutan, ja silma alla üheksakümmendüheksa varjundit sinist tooni virutan,
Ei väga liigutav, alati klõpsan peale, et kahte kolme rida veel piiluda,
vahest ei oska mina riimuda, ja kirjutades kiirustan, oma teadvust lihtsustan,
et saaksin püsida ühel kõrgusel kõigiga-ka sinuga..
Järgi luuletajat
