Vana tädike
Vana tädike istus pargipingi peal,
koltund sügislehti hoidis,
väsinud põlvede peal.
Peas tal rätik lilleline,
Prillid nina peal,
seljas päevi näinud kleidikene,
paik paiga peal.
Tuuleke tal kortse silus,
silitas tal pead,
puhus ära muremõtted,
tädikese peast.
Kaua istund tädikene,
pargipingi peal,
väsind jalad kerra tõmbas,
tukkuma jäi seal,
koltund lehed libisesid,
väsinud põlvede pealt.
04/09/2020
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud