Kodu

Need on lood, kohast mida nimetasin koduks,
koht mis nüüdseks on ohus, valede võrgus,
mandumis nähtuses koorund, andestage Jobud,
sülitan vaid nohu, lülitan end vaid selleks et kostuks,
et te poleks jooksnud, ehk leian moodust,
et teile kinkida, kirglikult vabanemist sihtida,
avanesid ja viitsid taas, kõndida läbi põõsaste,
isegi kui hinge põhja nad kriipimas, mul tripib ka,
kuid mitte päeva lõpus, siis kui jälgin mõistust,
ei mingit võitlust, vaid sõprus, ei teda ma tõrjund,
aidanud ka kõige nõrgema tõusu, vennaskonnana..
edasi sõudnud, läbi sellest põrgust, kellel on õigus?
vaid sellel kes ära on nõidund, vajalik mööda vuhises kõrvust,
siit mu juhiste mõtlus, enese sisemine töötlus,
andes kõigile söötu, sest kõik sama palju võrdund,
ei võrdle, vaid kuulatan, austus kes puhtana, enest surmamas,
kedagi teist muuta ma, ei iial, piinab vaid mis keeb su silmas,
miski mida ei saa peita pinnal, justkui seisaksid mu rinnal,
mul pole küsimusi, kuid saan vastused, kust see süli tuli,
müüdis luusin, müürin lugusi, küündin kui surusin, suhtlust nii,
et uhkus kukkus siit, lahti murdusid, õiges suunas suundusid,
rohkem polnudki ma vajalik, avalik mida taipasin, vabastiil,
kaitsev hing, sõnu mõtetutele asjadele ehk raiskasin,
maitsta liiv, aitad mind? salvav hirm, mürgitatud pilk,
ahnuses, teie käes on relv, kui kisub tapluseks, vaid vargused,
See mu kodu kant.. Pole miski muutunud, vaid ohu sai,
kostub taip? Kaua siin joostud sai, kordub laim,
polnud vait, üksik moodus aind, värsiga kulgeda,
seda vihikut ei söanda ma sulgeda, kus suutsin su nime lugeda,
mõni mässas-mõni kuulekalt, jõgi käänas ja väänas,
Alla voolu oma tunded sain, tea, et ta märkas..imes kõik käsna,
Tõe eest teda saanud säästa, südametunnistus kõik paika määras..
varjutamas päikselist päeva.. Mu kodu kandil, kogu planeedil,
seda nohu tarvis, ennast ärkama kohustasin, kuradi ohutasin,
loomus on vastik, kuid su loomus sõber on võlts nagu plastik,
su elulugu ei keegi muu kui sa ise ei maalind, tõepasunat ei sallind,
kõverik mis lõpetab pagassis, pagasiks vaid kalasnik, võigas mis maksis,
tõttan su kõrval, moona sulle tassin, nagu su kirstugi, kui sind maha lasti,
Kõike seda veel su enda kodu kandis..