Katsikute luuletused

Inimene sünnib jälle
oma lastega -
avastama aastaaegu
iga astega,
imetlema taevatähti
oma silmaga,
üllatuma,
unistama
iga ilmaga!





/Mari Uri/

Maimuke – su piiriaed,
millest üle hüppad,
krobeline metsatee, kust
käru üles lükkad.

Rappudes ja värisedes
hambaid surud kokku,
armastades-halisedes
kõvasti lööd lokku…

Küll .....

Loe edasi

Pardipoja prääksumisest
kurdiks küll ei jää.
Väikse tita vääksumisest
sulab hingejää.

Seda ongi vaja –
laste lalin, kisa…
Õnnest õhkab maja,
saanud perelisa!

Ka vaiksed het .....

Loe edasi

Olgu sul alati meeles,
mis tegelikult on tähtis -
hing kõneleb tuhandes keeles
ning vahel peab vaatama tähti...
Et selguks ja selgineks tõde,
et lapsed on olevik
ja sina kui nende sõber
ol .....

Loe edasi

Arvasin, et olen kõike näinud -
põrgu koopaid, taeva väravaid...
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid...

Arvasin, et olen kõikjal käinud -
kõndides võ .....

Loe edasi

Kas rihmaga või vitsaga
või hoopistükkis piitsaga?
või piisab karmist sõnast,
teistmoodi häälekõlast? 
Kas tohib ihu nuhelda
ja oksadega vihelda?
Eks tuleb rohkem suhelda
ja mitte tà .....

Loe edasi

Trilla-tralla, trilla-tralla,
jänes jookseb üle silla,
silla puud olid pilla-palla,
jänes kukkus sillalt alla.
Kukkus sillalt otse jõkke
ja sai muhu otsaette

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, ku .....

Loe edasi

Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.

Ema hool ja hellus last edasi viivad,
ann .....

Loe edasi