Idüll
Olid asjad teisiti,
kuid nüüd on hoopis nii.
Saab kamajooki keefirist,
mis enne oli piim.
Mis oli enne Newtonit,
kui teda tabas õun?
Puudus külgetõmmegi
ja mõõteühik džaul?
Või siiski oli varem ka,
kõik täpselt sama moodi?
Ei läinud miski paremaks,
kui inimene loodi!
Hullemaks ehk küll.
#idüll
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
Igatsen Su järele
Tunnen suurt igatsust Su järele,
see tunne mus aina väreleb ja väreleb.
Süda kui kuumal sütel põleb,
igatsust aina juurde tuleb.
Kas Sa tunned sama,
oma hinges, südames?
Kas Sul põletav on süda,
kas igatsed mu järele?
Vahest armastus on pime,
öötaevast pimedam.
Siiski väike täht seal põleb,
eredamast eredam.
Tartusse
Hommikul siis läbi une
sõidan Tartu poole,
Paides veidi lund veel tuleb,
on teele pandud soola.
Mõnusalt siis sätin ennast
püsikaga sõitma,
rooli keeran hästi hellalt,
pole aega vaja võita.
Siiski mõni auto see
on üliettevaatlik,
poolega sest kiirusest
ta üldse sõita saabki.
Tuleb siis veel mõnel korral
ennast ette seada,
vaikselt oma ritta tulla,
jah, tõesti ainult heaga.
Enne Tartut, oh mis imet,
maa on must kui öö,
ikka lõuna poole minek
jälle pahviks lööb.
- Tarmo Selter -
2023
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Olen
Olen üleval Ülevas meeles Enda Taevast Näen hingavat Maad Ja kõrgete mägede tippe All säravat linnuteevööd Näen enese keha Ja elavat Lootust Olemist, ootust... Olen ookean Sügav ja mühav Ja putukas põrmusel pinnal Olen igatsus Silmade põhjas Pisar soolasest veest
Üleni
Väljast ja seest
Üks pärl
Kõiksuse pärlikeest.
2022
Ameeriklanna Iraanis
Lähis - ida südames löömab leek tänaval
naine mehe asemel seekord laval
tegemas stseeni diktaatori vastu
kes ilma verevalamiseta tagasi ei astu;
küllap Allah karistab neid paganaid
kes teevad igasugu saginaid
häbi on, kui turistid näevad madalat kultuuri
mis kosub vastu kalifaate suurt tuuri;
aga, oh häda, kui jänkid tulevad siia
kes tahtsid koju eksootikat viia
vaibal lennata ja vesipiipu teha
mil tänaval vedeleb protsestia keha;
kohe jaamas kritiseeriti blondi ema
keskealine, tüse ja poolpaljas on tema
pole maski ees ja muud katet peal
ja tädi ise ei näe, m .....
Talv läbi?
Kuulsin täna linde siristamas
nägin neid kibuvitsa peale tulemas
lendavad, oksakesed suus
tahavad teha pesa jaanuarikuus;
uue aasta tulekuga talv perses
külma igatseja on ahastuses
kuidas enam Eestiski pole ausat külma
vahendunud ära ja nüüd on koerailma;
ei saa me uisutada ja kelgutada
ja jäneseaasta algust nautida
kelgutada koertesaanis
õnnetu saunaline õlut kaanis;
et end lumes karastada ei saa
kui lumi ei kata enam me maa
või talisuplust teha jääaugus
sellinne ebaõnn tuli uue aasta paugus;
kõrini, et õues nagu november
vähemalt oli mingi valge det .....
tsüklist „Poisiiga“
Sind vargsi bussis
ohates vaadates
Su pilku argsi oodates
suu muud midagi ei
lausu
hing Sul õnnejanus
armuvalus veel kaua
pillavalt õitseks
iga hetk nüüd kirsina
Sul puhkeks päevas õide
vaid ära taha ainult seda
Sul pähe hakkaks
igavesti see heleroheline
õrn kevad
Lapsepõlve maa
Läevad mööda aastad linnutiivul
nagu põgeneksid kuhugi.
Kui peatuks aeg ja seisatuks veel viivuks,
mind lapsepõlve maale jälle viiks.
Ah võta mind sa kaasa lapsepõlve maale,
ma sinna tahaks minna ja seal me kokku saame.
Ah võta mind sa kaasa unistuste maale,
ma sinna tahaks jõuda, kord seal me kokku saame.
Rohi rohelisem oli siis veel
ja jões voolas selge allikas.
Hobu sõitis tolmavatel teedel
ja linnulaulust helises seal laas.
Kuidas saaksin tagasi kord minna
kui suletud on minevikku tee?
Vaid mälestustes vahel jõuan sinna,
nii armsad on minule nüüd need .....
АНДРОГИНЕЗ
Пою катрены бунтарю,
Зарю вернул гонимым.
За точность стрел благодарю,
За право быть любимым...
...Когда-то бог за дерзкий нрав
Рассёк людей на части.
Кто виноват и кто не прав?
Ответа нет в несчастье.
Несли разбитые сердца
Телесные темницы,
Пересекались без конца
Златые колесницы.
За веком человека век,
Заветривая веки .....
Vahest tunnen kurbust
Vahest tunnen Sinu kurbust
oma südames,
kuid ei pääse hinge juurde,
mis vohab valudest.
Pressida end tema ligi,
kasu poleks sest.
Tasa rääkida ehk võiks veel,
puhtast südamest.
Vahest ongi südameuks lukus,
ei tea, mis toimub sees.
Hingest välja ronib nukrus,
see kurvaks meele teeb.
Veidi peita tuleb uhkust,
muidu rebeneb kõik seest.
Mu südame päike.
Kallis mu arm südamesoov
mõtlen igatsen ihaldan Sind
mu hinges äike ootan päikest
läida mu kirg igatsuse leek
oled kaunis sulnis päike
ole kõrval vaja Sind
lohuta haara embusesse mind
Su kallistus on kuum
Suudlus mesi palsam hinges
ootan tule läita igavese hinges.
Lembitule
hing vist sellega
iial ära ei harju
öö asemel läbi
kõleda ilmaruumi
tuleb tuppa
puhtevalgus
see lõputu hämarus
tõesti saab viimaks otsa
nii vara enam teda
sa päevas ei kohta
rõõm hinge hoovab
hiirekõrvul kui kasel oks
saab heleroheliseks iga leht
vabaneb lume alt õrnus
mis hetke üleni nõrgub
Toiduahel
Üks sööb ühte,
teine teist,
hunt sööb lammast,
lammas õit,
põder sammalt,
kana tera,
reps see vahvalt
jälgib teda.
Üks saab surma,
teine ka,
kolmas jäämas
söömata,
neljas süüa
otsib taas,
viies sureb
enda teadmata.
Ühtepidi ahel,
teisipidi toit,
ühel liha vähe,
teine pistab õit,
kokku saavad kõik
toiduahelas,
mis ühele on võit,
on teisel kaotus taas..
- Tarmo Selter -
2023
Sulle
Sa tuled, Sa särad,
Sa oled naine.
Sinu silmade sära
on ebamaine.
Sa naeratad, oled ilus,
tark ja imeline,
see kõik peitub Sinus,
on tunne Sinunimeline.
Sa oled hea, oled soe,
seksikas ja hell.
Sa minu kaissu poed,
Sul käed ümber hoian küll.
Sind näen ja kallistan,
suudlen Su huuli,
hellalt hoian taas
Sind maani ja kuuni.
- Tarmo Selter -
2022
Sina
Sa tuled, kaunim kui õis,
särades päikesena seal.
Su silmade sära pimestada võib
koos naeratusega huulte peal.
Sinu olemus loob headust
ka kõige nukramas paigas.
Sa oled üleni teadus,
mida keegi mõista ei aita,
olles salapärane naine,
särav, kaunis ja ebamaine.
- Tarmo Selter -
2023
Eemal kodumaast
Võõrsil puudust tunneb süda,
kodumaast, mis armas on,
hing ei leia rahu enam,
talgi valus olla on.
Kuused, männid pole samad,
võõrad majad, katused.
Inimestel teine sära,
teine sära silmades.
Mägedes kaja hüüab kodu,
kodu...kodu...kodu...!
Vaevalt nuttu kinni hoida suudan,
hinges käib ringi valu.
Linnulaul on kodumaine,
vidin südant soojendab.
Mäed need on nii kõrged, kõrged,
tipud pilvede alla trügivad.
Ümberringi teine elu,
teed ja rajad tundmata...
Oma emakeeles rääkida,
tahaksin ma lõpmata.
Teine keel võib olla ilus,
hea kuulata,
kuid o .....
Toiduahel käib ringi
Loodus on ümmargune
ühe käega torkab, teisega paitab
inimese suhe sellega teistsugune
kõike ta kandiliseks ehitab;
aga mõnikord on harmoonia
olemas looduse ja enda kehaga
ja toiduahelaga on paroodia
saab teha trikke nakatumistega;
onul on urruaugu surfar
ehk kõhuuss toorest lihast
aga leidlik on Elmar
kes väljutab kahjuri oma kehast;
kuna torustikus elavad kalad
mis kanalisatsioonist tulnud
käimlapotil olles neid sa kui toidad
tasuta sööta Elmarile tekkinud;
kükitab poti pehmendil ja vaatab alla
sittudes võdiseva ahvatise vette
siis on üks lõpustega ole .....
