Tormituuled
Tormituultes seista tahtsin täna,
käed laiali, nägu pilvedes,
suured tammed minu taga,
juurtega sügavalt maas,
murdusid-hääleta.
Raksatus läbis minu südant,
kuid kindlameelselt seisin veel maas.
Raju ja torm mind julmalt rapsisid,
jäised vihmapiisad näkku
ärme lõid.
Punnispõskne tige tuul,
maast lennutada püüdis,
ei olnud ma ju juurtpidi maas,
jagu must ei saand.
Oligi vist marutuule ainukene plaan,
murda,
välja kiskuda iidseid tammepuid,
juurtpidi maast.
Kurb oli vaadata,
hing nuttis sees,
kuid tormituultes muutusin
tugevamaks veel.
13
18/09/2020
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud