Kui sa vaid mõistaks..
Kasvasime koos, eraldi välja teiseltpoolt, vanaks jääb iga noot,
ja süüd endalt ei veereta seekord, kuid äkki paraneb miskit ükskord,
kannan selle eest hoolt, annan endast parima, enne kui mõni holmes
mind jälle narrimas, et ma "halamas" vaid pajatan valust,
see mu inspiratsioon, mis iial ei kadund, ma laulu kandnud,
kuniks kõigest maisest lahti lasnud, isegi kui laastun,
mulle leiba taevas pakkus, sellepärast igavene austus,
igavene truudus igavene lahkus, küsi ja saad ausalt vastust,
kuigi teid ei huvita, pole isegi süüdi kuigi vabandan,
vastikud ja kavalad, arvavad, et saavad kõike mida tahavad,
elu ei halasta, sest lõid jalaga panid plagama, kui olin õige madalal,
oled nii noor nii noor.. ma juba õige vana jah..
Käe sirutan, igakord kui kirjutan,
Ei soovi olla minuga, endiselt pingutan,
Päev päeva järel eraldumise kindlustab,
Hirmutab kõige rohkem koht..sinuta,
Käe sirutan, igakord kui kirjutan,
soovin vaid piiluda, kas endiselt ilusaim,
Päev näeb, oled kõik mis mind liigutas,
kõige rohkem hirmutab koht..sinuta,
Mina Looja, Nagu sinagi, kuid sa ei näinud vaeva,
nõnda enda juurde ei võta sind taeva,
kaeba ja kaeva vahemaa, eralda meid ja naera,
kui näed mind kukkumas, eksimas, murdumas,
sest ilma armastuseta...tunnen ennast surnuna,
kuid seda kurbust saand olen enamiku oma aastatest,
temaga elan vahetult- selle pole ka keegi mulle vastaseks,
näen ja tunnen mida sa ise ei kuule, enda juures,
vabalt värsis sellest juurdlen ja kui kargad- puren,
selle mind nad ei hinda, kes ikka
kõige vooruslikumat-pead hoidmas virkalt ei vihkaks,
nagu rott vihkab aadlit, selge mulle sott,
kuid alati lahtised on mu kaardid, ei ole mina selles süüdi,
et maailm mind selliseks on maalind,
ma pole uhke selle üle kes ma olen,
samas te kõik teate, et olen südamlik ja tore,
pettusteta, oskan oma pilgus peita,
seda kui terav on mu nüri tera,
mis tasaselt sügaval jõesängis lebab,
kuniks käiku võtate ise relvad, ja siis on kellad-
surevad nii õed kui vennad, sest südamlikkust ei oskand hoida hellalt..
Käe sirutan, igakord kui kirjutan,
Ei soovi olla minuga, endiselt pingutan,
Päev päeva järel eraldumise kindlustab,
Hirmutab kõige rohkem koht..sinuta,
Käe sirutan, igakord kui kirjutan,
soovin vaid piiluda, kas endiselt ilusaim,
Päev näeb, oled kõik mis mind liigutas,
kõige rohkem hirmutab koht..sinuta,
Käe sirutan, igakord kui kirjutan,
Ei soovi olla minuga, endiselt pingutan,
Päev päeva järel eraldumise kindlustab,
Hirmutab kõige rohkem koht..sinuta,
Järgi luuletajat
Kommentaarid
M K

Mäster Kuus
http://www.luuletus.ee/user.php?id=142098
Info
- Autor: Thoth (M K)
- Lisatud: 21/09/2020 23:00
- Kategooria: Vabavärss
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 775
- Kopeeritud: 0
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud