Ka see

Igavene, kaduv kui virvendav silmapete,
lihtsameelne, haudun lihtsa meetme,
kirjad teele, neile, kes hindavad hetke,
heidan ette, siirus südames ainus reegel,
vabaduse poole, kandes tundeid millel koorem,
pelgupaik on remondi ootel, rohked ohked,
enne kui kohale jõudsid oli pool koolend,
ületamas norme, kõnes avar, kõrvetamas tonte,
vastandub luules, karastub julges, muusikast sai..
mu unelm, igat sõda südamest välja lugend,
pead murdes, tean, et hull mees, avameelselt suhtleb,
tabas end ja nuhtles, selgroogu õgvendamas,
aastakümmnetest mis riimid paberile põletavad
kaasas mürgel nii siis julgelt avan, stereotüüp meel,
süütab kaha, süüks see sama, nuttes taband,
kui taipad, et enamik elu on selja taga, magatud maha,
saamatus kaasas, ei andnud tervet panka,
sai vaid vaimu vangla, aimu tapmas, vaevu taipas,
salm suust mis kõiki salvas, armunud olema valvsas,
kõigiga samal rajal, piilumas keelatud sambliku alla,
igavlemas, viha leidmas, hoidmas teda, kui silma tera,
ihkab enam, mugavtsoonis pikalt leband, enam ei leia,
suunatut suunda, kullatud mutta, vääritult mitte puhtalt,
ootamas surma, häbi tundmas, kõigi teie hulgas, kurvalt,
karjumas küllalt-küllalt, kaua tüütand, lõpus leek küünlal,
tõhus skeem mis uue süütab, lõhub meelt luues külma,
tuimsust, uimane sujuv, surmani ujuv, kõik sees kuhjus,
sajatamas kui paljastab kurjust, miskit mis kinni kurgus,
sõna leiab kõla, õlad kitsad, naeratuses mõrad, mõõdab,
mis ta mõõdab, endast suuda leida sõpra, kadunud kõik,
üks haaval ta kõrvalt, pehmest kohast saamas kõva,
hetkeks keeb pshühiootiliselt visandamas mõrva,
nentides, et ka see läheb viimaks mööda..

Ka see, läheb viimaks mööda,
Ja need, vihmas ei tööta,
Ka see, läheb vimmast tõrva,
Ja veel, ihkand sind mõista..

Ka see, läheb viimaks mööda,
Ja need, vihmas ei tööta,
Ka see, läheb vimmast tõrva,
Ja veel, ihkand sind mõista..

Poolikult, vahest soovinud, et midagi ei juhtuks,
enne uut loomingut, endast kinni hoida proovinud,
iga sooritus, saamas noomitust, päev päeva järel,
teisiti toiminud, ehk samasugune olla ei tohtinud,
et meelde jääks, kui veider on see jääs, süda mu käes,
sulatamas kõigest väest, kõik ikka luhta läeb,
küll näed, tundmust kuuled, ull raev ja omasoodu kulgev,
kuskile kus pole uhke; ühelgi kes võiks tunnistada, loomust,
mis saanud endast vabaks, sisu tühjuse tabab,
sitas täpselt samas, sörkimas kogu inimkonnal sabas,
tahab seda või ei taha, jääb alati kõigist maha, jaksab,
panna maksma, iga sõna mis kõrvalt vaatand, ei karda,
nõnda midagist ka ei taha.. peale tõe

Ka see, läheb viimaks mööda,
Ja need, vihmas ei tööta,
Ka see, läheb vimmast tõrva,
Ja veel, ihkand sind mõista..

Vihkad mind ja "Viimaks Vaba!" hõiskad,

Ka see, läheb viimaks mööda,
Ja need, vihmas ei tööta,
Ka see, läheb vimmast tõrva,
Ja veel, ihkand sind mõista..