Igavesti Laps

Nagu isa, kellel jalas lapse kingad,
ei suuremaks ma kasvand, liivakasti äärel,
tasakesi su mudel autot vaatan,
endale teda tahaks, kuid tean, et sa ei annaks,
nii, et häbenedes oma ette mängin sõrmedega,
ehitan liivalossi, mille sa kindlasti lõhud ära, tean,
et ei tule järgi mulle ema, ega ka papa,
kui päev läheb pimedusse, kujutuslikus papp karbis magan,
vahest süüa tahaks,külmast pääseda sooja,
siis jääksin ma vanaks, kes mind vaes last ikka endaga kaasa haaraks,
näitaks maailma, õpetaks kauneima,
oleks sõber, kui pole maandavat laulu leida,
aitaks telliseid üle aia heita,
kui ennast kavatsed jälle lagunevate müüride taga peita,
läbi pragude ma seiran, sosistan salaja, et sa meelt ei heidaks,
olen seal samas..Siiras pilk nõnda armas, alati sulle sügavale silma vaatas,
kui tulid kaasa, kuigi alati mäng lõppes,
ja jäin ma üksi igas mõttes, täitsa lõpp see,
kõik armidena väga sügavalt sisse kõrbes,
värisev toon mu kõnel, äkki see on loov,
ning kõik on õige, kuid üks on kindel - lõpuni välja võitlen,
üksindusega, püsin luules kulgemas,
kui rinnus enam ei pummelda, julgen ma, ilma ühegi mureta,
kaasa minna onu-surmaga, tänulik, et sain üldse kogeda,
tänulik, et sain üldse olla olemas, tänulik, et sain ka natukene toredat,
pettunud veits kui sõbrad otsustasid üksteist nõnda halvasti kohelda,
kõik alati andestasin, neil kellel maskid, ütlesid, et ma nõrguke,
ma ütlesin: "ära ole vastik,muidu lähed põrgusse"
küsisin:" mis need ahned tunded maksid?" igavesti laps,
kuid su mäng on tõeliselt lapsik,ja seda kõige halvemas mõttes,
nii ju igasugune lõbu ja rõõm lõppeb,ma ei tea millest sa küll mõtled,
ehk su vanemad su ära rikkusid,katsud olla nende moodi täiskasvanlik
,kuid seda näeb iga siiras silm,et oma lapsepõlve nõnda vaid mõrvasid,
ning ennast kõige kaunima küljest lahti lõikasid, Hõikan Sind!
Tule mängima tagasi!
Siin kus tõsiduse mitte morbiidsuse tõttu meil on paradiis,
jah siin kõik pole alati hästi ja palju on halvasti,
kuid vaid nii ju elu tõelisust tabasid, end läbi selle valu üksteisele avasid,
ning ema taevas,isa maa, need anumad õnnest täis valavad,
nii teadmiste kui õndsuse, leidsin oma peamise piiride piiril kõõludes,
vabaduses mõtlusel, võrsudes, vanemateta võsuke,
teiste ellu sekkuda alati saatsid mind kõhklused..
Varastada ei söanda, valetada see süda ei võimalda,
ehk luiskan vahest kui tõtt ei saa rääkida, sest tean eoses juba,
Kes hakkavad mu nime määrima, pole te kuigi väärikad,
ning austuse kõikjal siiraste käest suutsin pälvida, siiski laps veel,
kutsun teid õuue mängima, aga te ei saa, te nühite paberi nimel,
kuniks väljas pime, ja ennäe ime,vanaduses suus on maik kibe...

Tulge mängima, on aeg eilseid hädasid vältida,
Tulge mängima, näha vaev, et kasu saaksid ärikad?
Tulge mängima, on politsei ju pätina!
Tulge mängima, suudavad sulle kõike nad pähe määrida!
Tulge-Tulge nüüd mängima!
vaata kasvõi hälli last, hirmsalt kibeleb õuue,
Ei lase ükski neist ennast siginast ja saginast häirida!