Koorem hingel

Hingel on koorem, kuhu sa küll jooksed,
kuhu..sa küll jooksed, kui hingel on koorem

Jooksen kirjutama neid noote, mis su kõrvadesse ei kostu,
liigutan läbi pimeda, miski mis vaevu hoiab mu kooslust,
Ei oota hommset, sest tean, et vaid valu ta toonud,
ükskõiksed ja paha tahtlikud, kirvega südama kildudeks raidunud
tõelist iial nad sallinud, neid vaatan salmitult, mitte kuigi haritud,
mööda läks parimus, sellest saab su karistus, taeva järjekorras,
vaid vari must, tahtmas uut, sest kartsid suud, elu ei möödu,
iial armitult, polaarsus, ootasin millal uhkuselt maandud,
nüüdseks on jõud kadund, ja sammun, keegi teine käe vangus,
kes toob mu päevadesse valgust, annab midagi mida ma iial ei saanud,
käitusid nagu pimedus olekski su kaaslus, su saatus, iga tegu maksnud,
ning su ainus tõeline sõber lahkus, keerasid selja kui abistavat kätt pakkus,
see lai oks raksus, nende tunnete all milleks on enda süüdimatuse raskus,
andeks ei saanud, nõnda andeks ei antud, vastust tahtnud, sest...
küsimust ei lasund, kartis, et vastus on, et sa paadund, nahhaalsus,
jõudu ja jaksu, jätka samas vaimus, äkki silmad see keegi kinni on pannud,
ja ehk ta armub, sellist väikest sitakotti küll enda kõrvale ei tahtnud,
kes teeb teistele mida talle iial keegi pole teinud, ennast peitnud, nii kaua,
et meele olen heitnud, ei saa aidata kes ise ennast ei aita, ja pimedale rääkida,
värvidest, on kui invaliidile rula anda,
kuhu sa küll jooksed..kui hingel on koorem,
kuhu sa küll jooksed.. kui hingel on koorem

Kuhu jätta see koorem? Kui meenub kuidas alati mind kohtled,
kui ei keeruta ja ütlen otse, vastust anda ei soovi, üks kordki,
lootsin, et miski toimiks, kaua enda sees halli hiirekesena kõike hoidsid,
ja kui sulle sobis, siis kurjas vihases toonis, nähvasid ja peitu jooksid,
öelda ei tohtind, et see mis sa tegid või teed, reaalselt ei toimi..
Üks inimene aitab teist, täiendab ja see on sulle vist imelik veits,
võrdsust sa ei leidnud, vaid alaväärsuse sein, mille meie vahele teind,
ma karjusin Seis! Kuristik on ees, sa pigistasid silmad kinni ja karjusid EI!
ja kui kukkusid, siis hukkusid, kõik süüdlaslikud laused mind surusid,
justkui üle ääre oleksin mina murdnud sind, tõeliselt pahatahtlik hing,
alati punnis rind, alati tundsid mind, kuid ei pöördund sa iial tagasi,
kui nutsin siin, putsis piin, mu kursilt viis, kas küsisid? kuidas ma püsisin?
kas pisarad ära pühkisin? Kas mõistad millest raev süttis nii?
See pole sõbralik, ükski mu sõber pole eal mind tõmband nii, Lohku,
Õigus mees on lohh ju..

Kuhu ma küll jooksen? Kui hingel on selline koorem?