Sisaliku Sisin
Segadus, tekitab ainult segadust juurde,
Ja see segadus, tekitab vägivalla,
selge meel sellist emototsionaalsust ei valda,
Tunne, mis seest sõnadesse välja soovib pääseda,
kuulen suhet mis lugend, et pean päästma ta,
kuid käest ei ta soovi haarata, ehk see on uhkus,
edevus, ehk on see kurbus, mis tema jaoks etendus,
saades tähelepanu, igast valust, igast sõnast kasu,
et neid ära kasutada, tõe pasun tuli pasundama,
ei ta taha..ei ta taha, kartmas seda hala, kartmas,
mis juhtub kui teolt nad ta taband, siis salgab,
siis algab, nii aralt,piiludes läbi sõrmede vaatas,
mis juhtus, kas segadus ajab hulluks? Kas segadus,
iga päeva juurde ei kuulu? segadus tekitab luulu,
teda ju pole kui ideoloogiad ei juurdu, kui pole usku,
mis lohutaks, eilseid mõtteid, mis täna nii mõtlema kohustaks,
tohuvapohhuist ma koorumas, näed mis juhtumas?
Alati julgustav, kui suhtumas, segadusse kui elamusse,
mida ma ei eira, sest nõnda kasvab sõgeduse muster,
ja olen uhke vaid siis, kui ma pole enda üle uhke, nii,
valmib see riim, millega ühtegi sõda maha ei pidand siin,
ei hindand Sind, vaid inspiratsiooni silmasin, mis kribasid,
uimastit, värssidest purjakil, ees koperdavad urvakil,
sutsaki, väga mu muusalik, enamikul ju tusa silm,
hindas mind, kui miskit mis pole nende jaoks võimalik,
tänan originaalsuse eest, vahest maandun selles vees,
kus nahk maha keeb ja sa näed kõike mis toimub sees,
segadustes, elamuses mis veab mu luule, selles tundes,
süütan uue, müümas sulle kaitsva kuue, raiskand tunde,
et mõelda muule, et öelda, et truud need ideed mulle,
vean üle selguse üle sassis juhtme, vaid mõtte laadi nuhtlen,
kui segadus puhkeb.
Olen nagu sina, sa oled nagu mina, aga mul pole igav,
ja oma kanga külge pole kirjutanud ma hinda,
Olen nagu sina, aga sa tahad olla nagu mina,
hindad mis on vaid pinnal, pikkalt iial vaatamata silma,
Olen nagu sina, sa oled nagu mina, aga mul on vaid ila,
virkalt hiilgad, ma sitas leban kui kõrgel on su nina,
Raamidesse pandult, daamide jaoks olen ma paadund,
tegelikuses olen ma von krahv ja parun, igas laulus,
millel siiras armastus ja ausus, mis kätte alati tasus,
kui seisid mu vastu, kui keelasid mu kasvu, kui eeldasid,
et kätte ei maksnud, kui iga su päev oli vaid vargus,
ise vägivaldne, teistelt nõudsid malbust, ei usu suurt vaimu,
ei ole sügavamast aimu, mul on sinust kahju, kui süda
ei saa vaikust, pakun maiku, mille vastus on lahkus,
nii segaduses, kui hetkes kui peata kulges, lendab mure,
kortsutama kulme, iga paber ja rida on tähtis, prügikasti,
ükski mu teos ei tunne..
Olen nagu sina, sa oled nagu mina, aga mul pole igav,
ja oma kanga külge pole kirjutanud ma hinda,
Olen nagu sina, aga sa tahad olla nagu mina,
hindad mis on vaid pinnal, pikkalt iial vaatamata silma,
Olen nagu sina, sa oled nagu mina, aga mul on vaid ila,
virkalt hiilgad, ma sitas leban kui kõrgel on su nina,
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud