Puhas Kurjus

Puhas Kurjus
Jah ma olen puhas Lurjus,
Ego aurudest nii purjus,
Iga Tundmus, Tunnetes Surnud,
Puhas Kurjus

Sellesse ma sündinud, röövlid olid kõik ülikud,
kohtunikud, timukad aadliku kaarikus,
Seadus ja Karistus, lihtrahva sallimatus,
Iga päev kus toimub tseremooniana mu matus,
Iga viha hoog kätte tasus, aususe vastu,
kõlasid lasud, alla pilvedelt korra veel laskun,
teil end rüvetada lasknud, võtsid kõik,
mis ma olin pakkund, lohistasid kui taskutesse,
enam ei mahtund, vähesed kes vastu,
pakkusid kaaslust, tõe kuulutaja kukla taga,
kõlasid lasud, üks hukkunu, koroona haige,
tead, et tõde on surnud; kui maailm jääb vaikseks,
sõda puhkeb uuel lainel, teisel rindel, viimas sisse,
seaduseid, sõna vabadus käib omi teid, kuigi..
seda kunagi polndki teil, ei ühelgi naisel, mehel,
sellel kes haises, sellel kes oli ehe, vaikusest,
pärit on Suur Meister, käes tal meisel, ta ohe,
puhus vaimu teisse, said ta vaba tahte, nüüd jooksed,
südametunnistuse eest, eraldud taevastest unistustest,
juhmimaks teeb iga meel, iga salvav terav keel,
mis ei püsi reaalsuses, igas hetkes, enest leides,
näed, et maailm polegi nii kummaline ja veider,
samast marmorist, teised pole süüdi, mida lohutavat,
oma aju koore vahele lasid, selle ussi sisin nii vastik,
see alati su meelehea järgi tantsib, ehitab sulle kantsi,
mis on vaid taevase palee kehv vari, ussile saagiks,
juhmistab sees, ajab uhkusega kraavi, leian sõna paari,
sõiman sind maani, et sa piiluksid prao vahelt mis su maskis,
toob külma talve, kui kogu elu paberi eest andsid,
sa isegi ei tea, kuhu nad su lapsed selle maailmaga kantsid,
kogu su elu aadli härra vaid pandib, hangeldab, pakib,
rutiini su kulviini, tehases liinil või hoopis püss käes piiril,
jaotamas maid, kaotamas seda mida taevast sündides said..

Puhas Kurjus
Jah ma olen puhas Lurjus,
Ego aurudest nii purjus,
Iga Tundmus, Tunnetes Surnud,
Puhas Kurjus

Puhas Kurjus
Jah ma olen puhas Lurjus,
Ego aurudest nii purjus,
Iga Tundmus, Tunnetes Surnud,
Puhas Kurjus
Ja miski ei muutu