Meri
Pilk mul mõõtmas merepiiri,
lainteharju kokku loen,
seitse vahutavat laineharja,
ühtlased ja tasased need.
Aina sammun,
sammun lainete poole,
meri juba põlvini,
lained tasa kohisedes,
tõukavad mind kaldani.
Ei saa vastu lainetele,
mis nii tasa laksuvad
ja ka minu mõtted kurvad,
laintevoogu upuvad.
Merekarbi leidsin rannalt,
otse enda jalge eest,
pool on liivas,
pool on väljas,
tasa kohiseb ta seest,
nüüd mul jaksu olla,mina,
laintekohin kõrvades-
--kauni merekarbi sees.
79
05/10/2020
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud