Rea järel rida
Pean ma, panema tiheda, Pean ma, vabastama hinge ja,
Su nime nimetan, sügavuse pealiskaudsust kirjeldan,
liigendan, iga sõna mille lasen liiklema, vinged jah?
Arvad, et ma ise tean? Piinlemas, iga päev mil elu kiirendab,
ennast mööda minust kihutab lendavalt,
eeldan ka, ei suuda meeldida, iga rida sündimas imena,
sest kes ikka suudaks seda seedida, mida ma teenimas,
teerist taas, kuhu suunda pean minema, silmad sulen,
imestan, et jälle suunas kus lilleõies kasvamas viljana,
kaua otsustati mind piinata, sellest valust kiirgan Ta,
pealt hoitu silmata, kirjeldan, mis soovib vaid hingata,
Laske, mul küündida- kirjana, see hääl läheb sinuga,
see hääl oled sina ja, selle värvide külluses pildi kallal isukalt,
isutan, seemet istutan, käed rõskest mullast jahedad,
puhun pihku, soojendan, õrnalt kavatsen kohelda,
need haavad tohterdan, need seinad pehmeks vooderdan,
valla lasen kõik ühe riimuva raske ohkena, pole mõtet,
hoobelda..
Tuules õõtsus, videvikus möödus,
Temperatuur ootamatult kõikus,
olevusteks kogu mateeria nõidus,
ulus kõrvus, imelik, et ei tunne võõrust,
päevast sai taevas, ööst põrgu,
Videviku hõngus, Tuules möödus,
Pime kui tänapäeval õiglus, mõistus,
Kõikus temperatuur ootamatult,
Kõik külmus, miski oli sooja andnud,
Kõiksus saabus, mõtetu su vastupanu..
Silman sind, sa hindad mind, kas on see üldse võimalik?
Siit vaid hetke mõtted kõlasid, pingutama pead kõvasti,
lihvitult, pühendunult isegi su kõlaris, sa ei taha, kuid,
sa mõistad mind, ehk taipad vajadust, laimu taga ei ajanud,
su alatus, ei saa peatada Ta pajatust, kinni sa ei haaranud,
teeskled, et tahad- kuid sa ei tahtnud Ta armastust,
Ilus iga laul varga suust, ulud, sest püksi pandla tund,
On tulnd.
Järgi luuletajat
