Kuu varjus

Judinad, kui tulistan, muusika, mida igavesti võiksin kõvemaks kruttida,
juhtimas fookust, kuulsid sa hookus pookust, nõidus mis päästis mind kokku jooksust,
vaevu korduv, laenuks taeva tolmu, saatmas voolu, kasvab ootus, leida moodust,
naasta kus midagi muud polnud, vaid see jumalik, lubab mind, kui anuma puhtaks riimisin,
luhta siin, läinud ükski stiil, müüdiks hirm, süüdi sind, lavastati, vabaks lasin, et poleks masin,
riimide vabrik, südamega ühes taktis, pakkind ta lüürilisse mundrisse ja sulle andsin,
sa tasaselt tantsid, ma katsun täna pähe jätta maski, mitte olla vastik, jõledik, tõe vaatamisest,
nägu on kõverik, kõne viin, teise sfääri kui põdesid, ma põlesin, eredalt, neid leeke saand,
tunnetada, siis süda juubeldamas, kuulekalt valdan, seda mida Ta annab, et sinuni kostuda,
pidulik kui moodustan, silmad sulgen silme ette gloobuse pöörlemas moodustab,
mõistes energiat mis päikest nõnda jooksutab, kohustan, jääma ise endaks, tulnud ma,
ja selga ei keerand, ei sulle ei talle, vaatlen, lihvimas ande, ette kandes, jäädes lahkeks,
isegi, siis kui raskelt, kohtuniku haamer "SÜÜDI!" langeb, kärmelt, närima tähte, i pealt täppe,
nii ei pääse, teatmetoese kätkeb, pealkirjaks "Täis Mäller", vaikselt näitlen, välja oma häirest,
läites, seesmist, käibel teeniv, lojaalsuses teenriks, teadmiseid peekris, ehki, palju ei meeldind,
nentind, et artist on artist, tähelepanu ise talle külge end kleepind, keerist teen siin,
nii mõtetes, kui neis lüürilistes võtetes, põgenen, sest kõrbeb sees, sulega mõõgeldes,
ei uskunud iial, et mul nii kõrge lend, tunnen end sõimes veel, palju on kell, vaikuse teind,
kasvataja, reeglite lavastajad, maha salgand, et tõe rääkimine võib üks päev tappa, vaga,
kui vaglad mu ihu järavad, igat ühte tänamas, kes suutis väänata, kui eksiteele käänamas,
eksind meel mida ärandab, ära andja kes hiilib tasakesi, et kedagi ei ärataks, kui ta kärataks,
ta röövimist kõik suudaks märgata, nõnda tasaselt padjaga teid ta lämmatab, üks haaval,
tasaselt värdjaks ta, teeb iga ühe, kellel aru raas lühem, ahnus suurem kui kümmnel,
süü seest veeretatud, käsi ikka väga ei teretanud, rahu hetke sealt ei saabund, miski
ei laabund, pilk kui kahtlus, nõudmas almust, nõudmas austust, mida petis iial ei saanud..
Pööras kõik su vastu, Nõid või Madu? Hõim või tühi talu? Kus üksindust ei talu,
pliidi alla raksuma puu halu, kuu karjub, aknast sisse kiirates jätab kõikjale varjud,
tuld süütamatta ühest toast teise sammun, vannun, et kuulen kuidas vaimud karjund,
süda tagund, rinnust end välja raiub, selle üksinduse valuga juba harjund..Kõigel,
minna lasnud..