Lühidalt
Ennast säästmata, sind paika ei tulnud määrama,
mida rohkem vabaks üritad väänelda, seda enam,
kinni jääd, ja ei pääse sa, iialgi, liialt mind piirasid,
pole pahane pole vihagi, kahju, et endiselt vibalik,
kui neid stiile ihkasid, ei suuda iial olla minalik,
universaliseerisin teadmised ja rajudust pillasin,
alateadvuses kopeerid mu ridasid, teeseldes,
et originaalsed pliiatsid su pinalis..
Ükskõikne, kui endaga võitleb,
Ükskõikne, kui ennast kavalaks mõtleb,
Ükskõikne, kui minuga end võrdleb,
Üksi võitled, iial sügavalt mõistmas,
mis mu sõnumist pärineb, värssides,
milles elab midagi enamat päriselt,
värise, võõraste sulgedega end ehtides,
endale vaid häbi teed Kättesaamatuks,
jäämas värsid sügavamalt seest.
mu suurim kompliment, kui palju teile mõjusin,
Uurisin sügavalt südame keelt, sa vaid hõljusid,
tahtsid kasu- ega iial tegelikult mõistnud mind,
esile tõusis piin, kuid mitte hing, sest hing ei ela,
kus on nõia ring.
Üksi võitled, oma moodi ei kõlandki,
ükskõikne sest kaval antsul tuli mõisa viib,
üksi võitled, seeme ei läinud idanemagi,
sinust mõtlen, sest olen sõbralik, lõikasid,
sõnad mis sügavalt sisse kõrbesid, võitle siis,
hea meelega sulle uue südame õmbleksin
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud